Kui sildu ei ehitataks, kukuksid kaht linna siduvad teed Doonausse ja kaupmehed peaksid läbi vee kahlama, et oma kaubaga naaberlinna kodanikke varustada. Aasta-sadade jooksul on nad selle koorma all kannatanud. Nõnda parvemeeste ja laevnikega näägeldes aega kaotanud ning ühtlasi riskinud sellega, et kaup upub ja muutub Doonau kalade roaks või lihtsalt. Ja kes siis tahaks osta vesist jahu, nisu või läbiligunenud püssi-rohtu. Kogu see risk tuli hinna sisse kalkuleerida. Ja nii ei maksnud ostjad läbi ajaloo mitte sillamaksu, vaid silla puudumise maksu. Kuid lõpuks tulid linnaplaneerijad ja linna-isandad selle peale, et see kaupmeeste tõug, kellel on tahtmist sääraseks supluseks, veeseikluseks, sureb välja. Tuleb ehitada sild – rääkisid nad üksteisele pidevalt –, muud lahendust ei ole. Sild, mille sale keha kaardub üle Doonau teisele kaldale, nagu mehe käsi kaardub naise õlale, kui tugevad lihased lennutavad käsivarre hapra õla poole, et kokku köita seda, mis seni oli seisnud lahus. Ja kui see side sünnib, pöördub naine mehe poole ja mehe vabaks jäänud käsi libiseb naise pluusi alla ning ei möödu aastatki, kui neil sünnib laps ning ennäe – nad saavad isaks ja emaks. Laps aga kõnnib sel kaarel sirgudes isa rüpest ema rüppe ja ema rüpest isa rüppe, ja kui ta komistab, siis aitab hoolitsev käsi ta üles, aga kui ta kaarelt maha pudeneb, sulpsatab ta Doonausse ja ujub kaugele nagu arbuusikoor. Läbi maade ja linnade, läbi metsade, põldude ja sõdade, et lõpuks jõuda merre, kus elavad veejumalad, ja jutustada neile sellest sidemest, mille abil Buda aheldub Pesti külge ja Pest Buda külge, et kevadine tõusuvesi neist kumbagi kogemata ära ei saaks pühkida.
Kuni sildu veel polnud, ei saanudki see linn olla üks. Pargased, praamid ja armetud lootsikud kündsid jõge või rühkisid vastaskaldale, aga millal ja mil moel tagasi saada, seda ei võinud kuidagi ette arvestada. Võis tõusta torm või saabus õhtu, asja-ajamine võttis ju hirmus palju aega. Ja siis võis tulla ööbimine võõras voodis ning sellega koos arutud kulutused. Muidugi talvel, kui külm muutis veekaane kõvaks, kasutasid Pesti ja Buda kodanikud liiklemiseks ka Doonau jääd. Vähemalt vapramad, sest see oli üsna ohtlik mäng. Üle jõuda võis veel vaevu-vaevu, kuigi nii mõnigi sala-kaval jääauk neelas teekäija otse märkamatult, aga tagasitee oli juba päris eluohtlik. Õhtuhämarus ja muutunud ilmaolud kiskusid jäälkõndijaid tähelepandamatult hätta.
Räägitakse, et kunagi, kui suurimad fantaseerijadki ei oleks osanud ette kujutada, et Püha Jumalaema kiriku tornis võiks lehvida poolkuulipp, olevat kahe linna vahel toimunud elav kaubavahetus. Neil muinasjutulistel aegadel sõlmusid puhtjuhuslikult suhted Pesti meeste ja Buda tüdrukute vahel. Sageli sellised, milliseid nii moraali- kui ka kodanikuseadused, aga samuti kirik rangelt keelasid. Näiteks on teada von Finkensteini nimelise Pesti kodaniku lugu. Von Finkenstein pärines lugupeetud saksa perekonnast, tema isa ja vanaisa olid pottsepad ning nõnda oli üsna määratud, et temastki pidi pott-sepp saama. Liiati veel, et töökoda ja põletusahi olid olemas, rääkimata pisematest tööriistadest. Kui esivanemad suutsid pottsepa ametist ära elada ning lapsedki üles kasvatada, küllap suudab seda siis von Finkensteingi.
See aus pottsepp kauples savinõudega. Kui vaid sai, sõitis laevaga Budasse, et Buda rahvalegi oma kaupa näidata. Seal ta siis seisis lossiturul, talvel tammudes, suvel higi pühkides, nii nagu seisid kõik teisedki meistrid. Võib koguni öelda, et säärane seismine oli meistriameti loomulik kaasnähe. Sedagi võib pidada loomulikuks, et kauplemise käigus, kui parajasti kliente polnud – seda aga tuli kaunis sageli ette, et ostjaid just tema juures ei tungelnud, sest suuremal osal inimestest oli juba piisavalt taldrikuid, kanne ja potte –, jättis ta omatoodetud kauba silmitsemise ning jalutas vahel mõnda naabruses asuvasse kõrtsi. Ka seda ei saa keegi eriliseks pidada, et mõistus sisselürbitud veini mõjul pisut nõdrenes. Imeks võime panna aga igal juhul seda, et selle nõdrenemise tagajärjel hakkas ta metoodiliselt Buda tütarlapsi jälgima ning liigitama, et milline tüdruk ja mil määral talle meeldib.
Oli üks, kes temast iga päev mööda käis ja kes pottsepalt selles liigituses eriti kõrge hinde sai. Teda jälgis mees väga hoolega. Iga päev ilmus ta kindlal ajal ja pott-sepp ootas seda hetke (ennelõunal pool üksteist) iga kord kohutavalt. Ja asjata kulusid päevad, ilma et ta oleks suutnud sellest ootusest tüdineda. Ühel päeval sattus ta aga veinist julgust kogununa tütarlapsega juttu ajama ja jutuajamise tulemuseks oli see, et hääl tuli temast kurgu kaudu välja ja häälest tühjenenud teed pidi läks tüdruku hääl sinna sisse. See tüdrukuhääl läks ja läks läbi kurgu ja torude ega peatunud enne kui pottsepa südames. Pealegi võimendas seda häält üks teine kanal. Silm visandas sinna ka tüdruku pildi ja see pilt oli nagu kuuma rauaga kõrvetatud pottsepa südamesse, nii et ta oli sunnitud ütlema: sellesse tüdrukusse olen ma nüüd küll armunud.
Siiamaani oleks asi veel korras olnud, kui äkki, peaaegu otsekohe poleks talle pähe tulnud üks teine tõik selle armutunde täienduseks, ja nimelt, et see pole võimalik, sest tal on ju juba perekond kodus Pesti poolel ja pealegi peab ta ennast moraalseks inimeseks, järelikult on võimatu, et ta seda kodust sidet võiks kahjustada. Väga huvitavad on need moraaliseadused, millest paljud arvavad, et need traageldati inimese loomisel ta hinge külge, tegelikkuses aga on nad võimelised üsna kiiresti, sageli hetkega juurteni muutuma. Esialgu mõtles pottsepp, et see, kui keegi meeldib, pole veel petmine, kellele tahes võib ükskõik kes või mis meeldida, eriti kui see keski või miski on ilus, ja kahtlemata oli tüdruk väljapaistvalt ilus. Ja siis see, et ta on armunud, pole samuti petmine, sest midagi ei toimu. Ja samuti seegi, et ta on armunud ja midagi toimub, pole midagi, sest see miski ei toimu ju nõnda, et see võiks tema abikaasale liiga teha, sest tema – abikaasa nimelt – pole praegu siin. Selliseid muutusi läbis von Finkensteini moraalitunne ja ta käis Budas kauplemas nii õnnelikult, nagu oleks iga kord terve laadungi kaupa maha müünud, kusjuures see ei olnud kaugeltki mitte nii, sest Budas oli pottseppi nagu taevas tähti ja enamikul Buda elanikest oli sahver niigi laeni savinõusid täis.
Ükskord ütles tema naine, kes oli muide väga korralik naine, seda pidi ka pottsepp tunnistama, noh, see naine ütles talle kodus: "Kulla mees, kas poleks vaja suunda vahetada, ütleme Dunakeszi minna või Fóti, äkki oleksid reisid selles suunas edukamad, vähemalt äriliselt." – "Mis, mida sa räägid? Mujale?" küsis mees jahmunult vastu. "Kuidas sa seda ette kujutad? Tõeline äri saab vaid Budas läbi lüüa, siin elavad ju ka näiteks kuningas ja kõik peened härrad ja prouad." Ja et ta valmistab just tõelist äri ette, seepärast on vahel vaja jääda õhtuni ja poole ööni.
Pottsepp korraldas oma asjad väga osavalt. Peab tunnistama, et saksa täpsus võib armastuseski kasulik olla. Tegelikult segas talv vahele. Kui polnuks olnud talve, jäänuks see asjade korraldus riskivabaks. Aga talv pidi tulema, sest selles kliimas on nii seaduspärane. Mees oli hoolimata saksa päritolust just selline nagu armunu kreeka mütoloogias, ei kannatanud nädalatki ilma tüdrukuta, no kuidas oleks ta siis veel terve aastaaja kannatanud. Ta käis talvelgi üle jõe ja jääl jalutades ta isegi itsitas omaette, et noojah, talv on mu kamraad. Ta karjus seda ja muud sellist, sest talv teeb Doonau vee jalgteeks, heijah, koos talvega võidame loodusjõude. Ta oli kohutavalt õnnelik, nii õnnelik, et ei märganudki, kuidas õhk juba soojeneb, seaduspäraselt läheneb ju teine aastaaeg ja kõva pakase vahetavad välja esialgu väiksemad miinuskraadid, hiljem aga plussid. Ühelt armunult ei saa muidugi nõuda – isegi siis, kui kõnealuseks on korralik sakslane –, et ta tunneks välise temperatuuri muutust, sest sees küttis teda ju miski niivõrd, et ta tundis end pidevalt mitte ainult nahani, vaid koguni mantlini kõrbevat. Ühesõnaga: mida ta märkama oleks pidanud, seda ta ei märganud.
Ta miilustas tüdrukuga õhtuni välja, kuni oligi aeg koju minna. Korrastas siis kiiresti riideid, loputas külma veega näolt tüdruku lõhna ja läks rutates kalda poole, ta oli pisut hiljaks jäämas, nii nagu on kõik armunud pidevalt hiljaks jäämas, võrreldes plaanitud ajaga. Ta läks Doonau kaldale kuskil sealkandis, kus praegu on prantsuse instituut, ühesõnaga oli seal tookord väga kaunis Doonau-äärne koht, varjuline puiestik väikeste sadamatega. Jõgi ei paistnudki veel, kui ta kuulis vee häält ja seejuures mitte jääaluse vee häält. "Oi kurjam!" vandus ta omaette, taibates, et samal ajal hakkas armastus temas hajuma ning pretsiižne sakslane tugevnema. Uhh, mis siin juhtunud on, ega ometi, ega ometi mitte see? Aga ometi oli see juhtunud. Jää oli möödunud kuue tunni jooksul pragunenud ja pottsepp ei saanud minna sinna, kus olid tema armastatud naine ja lapsed.
Vana loo lõppu ei tea mitte keegi, isegi Jókai, kes teadis seda laadi lugudest kõige rohkem, isegi tema ei suutnud jälile jõuda, kas pottsepp tõesti läks vette, et ei peaks avalikult pattu tunnistama, ja hukkus või jooksis tagasi tüdruku juurde ja põgenes temaga, või oli siis nii, et varsti tulid türklased ja ta hakkas koos tüdrukuga türklaseks. See ei ole teada, teada on aga ainult niipalju, et Pestis kasvasid tookord kaks orbu: Marlon von Finkenstein ja Marion von Finkenstein.
Vaene von Finkenstein, tema abielu ja naine ning kaks orbu olid sillatu Doonau ohvrid. Tänapäeval peaaegu ei saagi seda lugu jutustada, see on jõge ületavate sildade tõttu nii arusaamatu. Praegused von Finkensteinid võivad tundide, isegi minutitega oma armuasju ajada. Ja nad võivad külastada mitte ainult Lágymányosi, Gellérthegyi, Vízivárosi või Óbuda Doonau-lähedasi paiku, vaid söandavad vahel koguni Budaörsi ja Törökbálintini, vapramad isegi Martonvásárini minna, ilma et see kogemata abielusidemeid võiks ohustada.
Ronimissild. Saab üles ronida küll, sild lausa kutsub ronima. Ongi arusaamatu, miks ei istu kogu aeg kõrgel sõrestiku otsas inimparv nagu pääsukesed elektriliinidel poolel teel lõunamaale, et jätta selleks aastaks hüvasti kontinentaalse kliimaga, selle kodukohaga, mis meile on alaline, neile aga kõigest ajutine peatuspaik. Seal võiks kogu aeg keegi istuda, et karjuda ülalt kotka kõrvalt kogu maailmale või vähemalt Budapesti elanikele välja oma hingevalu. Et tal ei ole juba kaks aastat tööd ja kõik on sellepärast perse läinud, näiteks abielu, riietus ning enesestki mõista tema elu ka, nii üleüldse. Ning et keegi võiks teda aidata, sest muidu käib ta põhja, temast saab ühiskonna heidik ning ta loovib sest elust minema just nagu arbuusikoor. Enamgi veel – sest ta ei jõua mitte Musta merre, vaid palju kaugemale, täiesti teistesse ilmadesse, kus omavahelisi asju ei korralda mitte osavõtmatud tegelased, vaid inglid, kes panevad hoolikalt tähele saabujate kõiki värelusi. Juba teise ilma väraval jagavad nad soovitusi, kuidas veeta siin oma surm nõnda, et kogu aeg oleks huvitav.
Ent ei istu seal ei töökohast ilmajäänu ega istu seal armastusest ilmajäänu ega istu seal see, kellelt on korter välja petetud või keda piinab hirmus haigus. Kõigest kotkas ärpleb uhkes üksinduses. Seltsi oodates. Vahel siiski katkestab keegi tema üksinduse ning ronib sinna üles. Üks noor mees. Ta klammerdub raudtorude külge ja võiks lausa puudutada rahvuslinnu tiibu.
Oli öö. See juhtus veel noil aegadel, kui linn ööseks vaikseks jäi. Ei mürisenud auto üle silla, ei löntsinud jalakäija. Mingi talvekuu, äkki veebruar. Sama hästi oleks see võinud olla ka detsember või jaanuar. Kui vaadata tingimusi, näiteks ilma. Oleks võinud olla, aga et see ei toimunud nendel kuudel, pole vähimatki põhjust üldistada, et mingil või pigem mis tahes talvekuul. Ei, see juhtus nimelt veebruaris, ainult et ei ole teada, millises kuu faasis, ning ilmselgelt pole teada, millisel päeval täpselt.
Üks seltskond lähenes tollase Dimitrovi, nüüdse Turuväljaku poolt, et jõuda muidu väljasurnud, tühjale sillale. Noored mehed ja naised, väga suure tõenäosusega üliõpilased. Nad olid lärmakad või oli neid pelgalt vaikuses nii hästi kuulda, surmkindlalt tulid nad mõnest meelelahutustööstuse allüksusest, ühe mehe käe otsas kõikus ikka veel veinipudel. Nad loovisid silla suunas ning vaidlesid näiteks alternatiivsete eluviiside, võõrandumise ja õiglase ühiskonna üle. Vaidlus ei jõudnud sellegipoolest kuhugi välja, sest kui üks või teine neist sõnajärje enda kätte sai, oli ta juba täielikult unustanud, mida ta õieti öelda tahtis, ning isegi kui midagi talle meelde tuli, ei suutnud ta kuidagi selgitada, mismoodi seostub see sellega, mida eelmine oli öelnud. See on sedasorti anamneesiline seisund, mil tõde on meie teadvuses vankumatu, kuid me ei suuda oma ajukäärude sügavusest seda tõde kuidagi välja meelitada. Mul on õigus, mõtlesid nad kõik, ent loomulikult ei teadnud nad, milles just konkreetselt, nii et nad mõtlesid: kõiges.
Nad olid juba sillal, kui üks neist ütles, et kotkas näeb nii loll välja. Kõik kotkad näevad lollid välja, ütles teine, just nagu aksiomaatiliselt. Ta ei näe nii üleüldiselt loll välja, ütles esimene, vaid ta pole üleüldse kotka moodi, tal oleks nagu mantel seljas. Sassi oled ennast kamminud, ütles veel keegi, aga muidu see mantliga kotkas on päris hea. "Mis oleks, kui te juhtumisi äkki ka vaataksite?" küsis nüüd juba pisut vihasena see, kes oli kotka kohta öelnud, et lind näeb loll välja. Mida me vaatama peame, me ei saa ju sinu silmade läbi vaadata, ütles üks neist ning seepeale algas filosoofiline jagelus selle üle, kas nad näevad maailma ühesugusena või mitte, jagelus lõppes sellega, et ka ülejäänud olid lõpuks nõus selle linnu üle vaatama. Nojah, mis seal siis ikka näha...
"Kuule, kas see seal on inimene?" küsis üks.
"Mida sa teed seal, loll?" karjus teine ülespoole.
"Roni alla, idikas!" karjuti veel.
"Tule mulle üles järele!" karjus tüüp kõrgelt.
"Nagu kotkas räägiks," naerdi all.
"Roni alla, mis sa jandad, kui me ära läheme, ei näe sind enam keegi, nii et sa oled täiesti ilmaasjata üles roninud. Keegi ei hakka isegi su üle naerma."
"Mina teen nüüd endale otsa peale," ütles see seal üleval.
"Aga mis siis, kui rabeled välja ja murrad ainult selgroo, mis siis saab, mis sa tahad kogu elu ratastoolis olla või?"
"Sest see raisk jättis mu maha," öeldi ülevalt. "Saad aru, tõmbas minema ja läks selle lolliga, kelle vanemad on diplomaadid ja kes on maailmas igal pool elanud. Ta ütles tüdrukule, et ta saab ka diplomaadiks ja ta viib tüdruku igale poole, Indiasse näiteks ka. See India, see oli tüdruku jaoks kõige suurem argument, sest India-huvi on tal tõepoolest kogu aeg olnud, aga mina teda sinna viia ei saa, saaksin ta viia kõige rohkem Bukaresti või Varssavisse, sotsialismileeri riiki."
"Üks loll tüdruk ei ole seda väärt, saad sa aru, see on loll tüdruk, kes mingi diplomaadiga, tead küll millised need diplomaadid on, kõik nuhid või mafioosod. Vaata, tüdrukuid on nagu muda, aga sinul on ainult üks elu..."
"Jah, ja mida sa järgmise tüdrukuga peale hakkad, kui see ka su maha jätab?"
"Kui veel üks tüdruk mu maha jätab, siis seda ei ela ma enam kindlasti üle."
"Eriti kui seda ühte ka mitte."
"Misasja?" küsis tüüp ülevalt, "Mis sa sellega öelda tahad?"
"Tule alla, räägin ma sulle!"
"Poole virsiku eest tulen alla," ütles tüüp väikese kergendusega, et ta saab siiski oma eluküünla kustutamise pooleli jätta.
"Talvel ei ole virsikuid!" hõikus üks tüdruk ülespoole. Tüdrukud oskavad alati selliseid asju öelda, et suu jääb lahti ja elu hetkeks seisma.
"Misasja? Mis sa räägid?" küsis tüüp ülevalt.
"Et talvel ei ole virsikuid, vot."
"Ära aja mulle naeru peale, sest nii ma kukun tõesti alla ja saan lõpuks hoopis kogemata kombel surma."
"Mis tal nüüd hakkas?" küsis tüdruk, mille peale üks all seisev poiss vastas, et tegelikult peeti silmas paalinkat, virsikupaalinkat, et antaks talle lonksuke, siis tuleb alla. "Ahaa," ütles tüdruk, "selle peale ma ei mõelnudki, kuidagi ei tulnud…" oleks ta pikalt selgitanud, ent poiss hõikas kotka-kutile, et virsikut ei ole, aga neil on pool pudelit veini, kas see kõlbab.
"Hea küll," soostus tüüp seal üleval ning hakkas allapoole ronima.
"Oi, me oleme nii humanistid," ütles üks poiss all, "nagu sellele lollile sellest ei piisaks, et me ta elu päästame, me anname oma veini ka veel talle."
"Sellega me ta elu päästamegi," ütles teine. "Sõnaga, need kaks asja täiendavad teineteist."
Tüüp ronis alla, ta oli kolmekümne kanti, pisut segase pilguga, ta oli ka täis, nii et jäi üsna arusaamatuks, kuidas ta suutis üles või veelgi enam alla ronida, sest teab ju amatöörist kaljuronijagi, et allapoole on alati raskem. Ta kahmas veinipudeli, mis nüüdsest oli tema jagu – see oli osa tehingust. Veinipudel oli selle hinnaks, et jalakäijatele oli antud võimalus kellegi elu päästa. Üksinda joomist ta õnneks siiski vihkas, nii et ta pakkus veini ka oma elupäästjatele, kes üritasid joogist suurte lonksudega võimalikult palju tagasi saada. Siin sillal poolikut veinipudelit kõrist alla kallates sündiski uus nimi: ronimissild. See meeldis neile väga. Nad naersid, et see oleks palju õigem kui Vabaduse. Ning siis tuli keegi välja mõttega, et silla nimi viitab õigupoolest sellele, millest inimesel puudus on.
"Mis mõttes?" küsis tema kõrval kulistav tüüp pilklikult.
"Näiteks et vabadusest," kinnitas eelmine, "et sellest on puudus."
"Aga mis värk siis Eliisabeti sillaga on?" küsis vastu see, kelleni pudel parasjagu oli jõudnud.
"Mis selle tüdruku nimi oli, kes diplomaadiga jee tõmbas?" küsis puuduse-teoreetik.
"Liisu," vastas elupäästetu.
"No näed, nii ongi."
Seda küsimust nad rohkem enam ei puudutanud. Nad vaatasid enda ette, mitte selles suhtes, et tulevikku, vaid et jõuda Budasse, ilma et koperdaksid kuskile prahi sisse või prükkari otsa. Tulevikku ei näinud nad vähimalgi määral ette. Et näiteks see tüdruk pooliku virsikuga, et mis temast saab. Nad ei näinud, kuidas ta pakib kaks-kümmend aastat hiljem hambaarstikabinetis asjad kokku, võtab kitli seljast ning hakkab koju minema. Ta ei olnud autoga, linnas on väga kehv parkida. Ta hüppas sisse Suurde Turuhalli, et üht-teist osta, seejärel läks üle silla, tal oli vähe asju, ta oli ostnud ainult enda jaoks, nii mõtles ta pigem jala minna. Ning tänu jalutuskäigule tuli talle meelde, mis kunagi oli juhtunud.
Nüüd kakskümmend aastat hiljem oli ta oma vabaduse tagasi saanud. Enam ei pea ta selle tüübi jaoks pesema ega triikima – sest too oligi seda eeldanud, tal oli selline töö, et iga päev pidi triigitud särki kandma. Esiotsa oli naine tahtnud oma tühjaks jäänud aja täita esoteeriaõpingutega. Ent ta oli juba loomu poolest ratsionaalne, seesugusena ei osanud ta täie hingega salateadustele anduda. Kuigi rühmajuht oli juba esimesel kohtumisel öelnud, et ilma selleta ei jõua keegi mitte kuhugi. Kord aga, kui maag – hiljem kutsus naine ringijuhti ainult nõnda – andis nõu rakendada hambaarstikabinetis feng shuid, tõusis naine püsti ning ütles sellele inimesele, et käigu ta… Vägisõnu kasutas naine harva, ent nüüd ei suutnud ta oma suhet esoteeria ja maagiga kuidagi muudmoodi korda seada, ja nagu ta oli selle sõna välja öelnud, liikus ta väljaöeldud sõnast tõugatuna ukse suunas ning jättis selle saali lõplikult seljataha. Edaspidi katsetas ta väiksemate asjadega, sellistega, mille puhul ei pidanud oma isiksust radikaalselt muutma: teater, kino, kirikukoor. Õigupoolest sobis kõik, sest ta oli nüüd väga vaba, väga paindliku ajakasutusega. Ta sai üle kogu oma minevikust, mehest ja kahekümnest aastast. Mis mul neist, lausus ta telefoni, kui oli näiteks helistanud keegi, kellega ta nüüd koos kooris laulis, minu elus on alanud uus ajajärk, vabaduse aeg on käes. Tal oli selle uue elu suhtes väga suur usk. Ning ta ei taibanud, miks on nõnda, et ta igatseb ronida üles kotka juurde ning jätta oma maailmaga hüvasti – ehk oleks seegi osa vabadusest, et õigupoolest: ei taha elada.
Oli kevad. Parajasti pesti just silda, kui tüdruk sealt jala üle läks, silmitsedes uljaid sillapesijaid. Võib-olla on olemas selline ettevõte nagu OÜ Sillapesijad, mõtles ta. Ta ei teadnud, kas selline ettevõte eksisteerib või mitte – ta oli rohkem humanitaar, õppis ülikoolis inglise ja ungari keelt. Tõsi, ungari keel polnud tal nende aastate jooksul eriti just arenenud. Võib-olla polegi sel ungari nime, see tähendab siis ettevõttel – ungari nimed kõlavad ju nii vanamoodsalt –, vaid hoopiski mõni inglise nimi, näiteks Bridge Washing Company või vahest isegi veelgi konkreetsem Elisabeth Bridge Washing Company. Võib ju isegi olla, arvestades, millised snoobid ungarlased on, et firma on saanud nime hoopiski mõne Inglise, mitte Ungari silla järgi, näiteks Londoni sümboli Toweri silla järgi. Muide, paljud ungarlased on väga solvunud, et Ungaril pole sellist ülestõstetavat silda. Nad arvavad, et see kõik on sellepärast, et me oleme nii väike riik. Rahvuslikumalt meelestatud aga viitavad kohe Trianonile ja asuvad seeläbi prantslasi süüdistama, et nende pärast pole meil sellist silda. See ei tule neile loomulikult pähegi, et just Ungari, õigemini Doonau ja selle sildade suuruse tõttu pole meil ülestõstetavat silda, sest selleks pole mingit vajadust. Budapesti sillad pole sellised nagu Londonis, et kui keegi end lõbusõidulaeval korralikult välja sirutab, et siis lööb peaga mõne sillakäsi-puu alla. Budapesti sildade alt mahuvad läbi igas suuruses laevad, võib-olla vaid merelaevad mitte, aga mida otsikski Budapestist üks merelaev?
Tüdruk vaatas töölisi ja nende askeldamist ning mõtles, et küll oleks tore, kui mõni sillapesija temasse ära armuks. Aga kahjuks oli tegu töölisrühmaga, omamoodi brigaadiga, ja kui ta ka oleks suutnud endale tähelepanu tõmmata, siis poleks temale suundunud mitte ainult ühe mehe, vaid kogu rühma tähelepanu. Nad oleksid hakanud üleval läbisegi karjuma, et oh, on alles ilus tüdruk, ja et mitte ainult tema ei meeldi meile, vaid meie meeldime talle ka, ning pritsiksid teda nalja pärast natuke, naksutaksid keelt ja vilistaksid. Aga midagi sellist ei saanud üks enesest lugupidav tüdruk endale lubada, nii et ta loobus sedamaid sellest kujutlusest, sillapesijast armsamast. Pealegi oli tal juba oma... ühesõnaga keegi, keda ta väga... nojah, kelle pärast ta oli just vanematele teatavaks teinud, et kolib esimesel septembril kodust ära.
Nad olid elutoas ja tüdruk ütles ühe nime. Nime, mille nii isa kui ka ema õudus-tundega kõrvu lasid, ning sellesama õudustundega võtsid nad ka vastu teadmise, et just selle poisi pärast kolib tütar nüüd ära. Isa ei nimetanud poissi lootusetuks, igaveseks äpardujaks, kes on üksnes suuteline tema tütre elu ära rikkuma. Ka ema ei tulnud lagedale selliste väidetega, et noormees on õigupoolest kole või lühike või teab-mis-kõik-veel, või et ta hakkab nagunii tüdrukut petma. Nad lihtsalt kuulasid, võtsid tütre otsuse teadmiseks ning mõtlesid, et küllap õnnestub neil see suhe intelligentsetele haritlastele sobival moel aegamööda salaja maha niita, märkamatute torgetega, millel eraldi võttes ei oleks mingit mõju, ent mis aastate jooksul kuhjudes saavutaksid hävitava jõu. Ma siis lähen, ütles tüdruk – nad elasid Irányi tänaval Eliisabeti silla läheduses – ning lahkus, et kohtuda Ráckertis poisiga, kes oli teda seal juba tubli tükk aega oodanud.
Isa ja ema jäid kahekesi. Nad ei vaadanud teineteisele otsagi. See kaar, mille isa käsi kunagi ammu ema õlale toetudes oli moodustanud, oli kõigepealt koolduma hakanud, siis aga peagi kokku kukkunud. Pea samaaegselt kerkis nende kolme vahele uus sild. Isa vabaks jäänud käsi libises oma naise pluusi alt välja ja klammerdus tütre õla külge, nii nagu ka naise käsi. Nad sarnanesid niiviisi Margiti sillaga, mille keskpaika saar sisse lõikub. Nüüd, kus saar minema ujus, kukkusid sillakaared Doonausse. Milline hävitustöö. Nagu oleks Saksa sõjavägi üle käinud. Vahest saaks ühe väikse pontoon-silla ehitada – mõtlesid vanemad. Et oleks vähemalt üks kõikuv, ent siiski suhteid loov ülekäik ema ja isa vahel, just säärane, nagu see, mille Budapesti kodanikud neljakümne viiendal aastal ehitasid.
Tüdruk kõndis silla keskel, jälgis töölisi, seda, kuidas need osavalt silda küürisid ning kui suur erinevus oli pestud ja pesemata osa vahel.
Poiss oli oodanud poolteist tundi. "Ma vihkan nii pikka ootamist," ütles ta, kui tüdruk kohale jõudis.
"Mu vanemad, tead küll, nende pärast, ma ei saanud ju lihtsalt niisama."
"Ütlesid sa neile?" küsis poiss.
"Ütlesin," vastas tüdruk.
"Ja mis nad kostsid?"
"Midagi. Kõik on korras. Nad on toredad," ütles tüdruk. Poiss aga, et tema meelest on see kahtlane, et vanemad kindlasti sepitsevad midagi, sest see pole normaalne, et mitte midagi, et mitte üht valjemat sõna. Mille peale tüdruk vastu, et poiss on lihtsalt tema vanemate suhtes vaenulikult meelestatud, ja see, et poiss on tüdruku isa peale armukade, kuna ta oma isa armastab, on lõppude lõpuks siiski täielik lollus. Sest miks ta ei peakski armastama, kui on täiesti normaalne oma isa armastada. Ikkagi vihkan ma ootamist, ütles poiss, sest ta ei julgenud seda isa-tütre joont edasi ajada. Tüdruk sõnas aga, et poiss joob nagunii õlut ja seda võib ta ükskõik kui kaua teha, kallistas seepeale poissi, arvates, et unustab nii kogu solvangu ja paneb ka poisi unustama. Tüdruk suudles teda, hoolimata sellest, et poiss haises õlle ja suitsu järele. Selline see armastus on, et sedasorti pisiasjad ei häiri osapooli, nad isegi mitte ei taju taolisi asju, ja kui tajuvadki, siis just nii ongi kõige parem. Sellise kraadiga armastuse puhul on raske ette kujutada suudlusi, mis nõuaksid hambapesu ja suuhügieeni.
Ráckert oli rahvast peaaegu täis, makk mängis, paarid tantsisid. Poiss jõi õlut. Üks mees läks neist mööda. "Tere päevast, lugupeetud õpetaja," tervitas tüdruk. Neljakümnendates mees vaatas nende poole ja tervitas kohmetunult vastu.
"Kes see oli?" küsis poiss ning vaatas õpetajaks nimetatud mehele järele.
"Üks tüüp inglise õppetoolist."
"Mida sihuke vana ront siit otsib?" küsis poiss.
"Ma’i tea. Näe, Kati."
"Kes see Kati on?," küsis poiss.
"Üks pliks meie kursuselt, nad on paarike."
"See plika on sinu kursuselt, selle õpilane? Oksele ajab," ütles poiss ning ka tüdruk pani väga imeks, et kuidas küll Katile sihukesed tüübid istuvad, kellel on kodus veel lapsed ja naine, ning suu on neil ka kunsthambaid täis, rahakoti vahel aga hoiavad paari Horvaatia puhkuse fotot, millel kaks päevitunud last itsitavad, täidlane ennasttäis abikaasa aga jõllitab kaamerasse, et see siin on minu teos, see perekond. Sellistega poleks temal, see tähendab tüdrukul, mingit tuju sahkerdada, ja veel see õpetaja... appi, kui jälk see kõik on. Kindlasti kasutab ta ära seda olukorda, et tema paneb hindeid, pealegi on tal kombeks cooli tüüpi mängida, sest koolihierarhiast tulenevalt on tal võimalus pidevalt esineda. Pealekauba riietub ta nii, nagu oleks ta kahekümne kahe aastane.
Lähme koju, sõnas poiss, kui oli juba neljanda kannuga ühele poole saanud. Tüdruk ei olnud juba mõnda aega midagi tellinud. Ta jõi mineraalvett ega tahtnud endale nelja pooleliitrist pudelit sisse kallata, niikuinii oli ta pidanud kolm korda pissil käima, tüdruku jaoks pole aga sellises kohas pissil käimine kuigivõrd meeldiv ettevõtmine. Hästi, lähme, ütles tüdruk, ning nad asusid minekule, Ráckertist välja, läbi Tabáni pargi ning mööda grafiteid täis soditud treppi üles sillale. Veel kaks ööd, ütles kas poiss või tüdruk, ükskõik kumb, mõeldes, et siis täitub uus korter eluga.
"Vaata, kui ilus sild nüüd on," lausus tüdruk, "vaata, kui puhas."
"Mõtle, mis oleks, kui pesemise ajal silda elekter sisse lastaks."
"Seda ma ei suuda küll ette kujutada," ütles tüdruk, "see on liiga jõhker."
"Aga täiesti võimalik," jätkas poiss, "sest sild on rauast. Igasugu imelikke inimesi on tänapäeval. Isegi sellised on olemas, kes plaanitsevad just säärast massimõrva, et lasevad elektriga töölised sillalt alla, töölised kukuvad autode peale, surmates autojuhid ja reisijad, autod hakkavad sillal ühest servast teise vingerdama, sild on lai ja ruumi on, aga tagant tulijad ei suuda enam midagi teha ja sõidavad neile täie rauaga otsa. Autod panevad üle katuse ja lendavad Doonausse, kus parasjagu sõidab üks kruiisilaev. Turistid laulavad, naudivad reisi, ning on väga üllatunud, kui äkitselt hakkavad rahva-massi autod potsatama. Aga surm nõuab veelgi enam ohvreid, sest kui kodused nendest sündmustest kuulevad, toob see omakorda kaasa arvutuid tragöödiaid."
"Loll oled," sõnas tüdruk ja suudles poissi, et see ei saaks enam sama brutaalselt jätkata. Doonau oli vaikne, üksnes autode müra kumises katkematult taustal, summutades peened hääled, mis suudlusega kaasnevad. Teineteise embuses saabusid noored tüdruku koduvärava juurde ja jätsid hüvasti, poiss kõndis edasi, tüdruk aga kappas treppidest üles.
Korteris oli pime. Isa magas elutoas, ema aga nende kunagises ühises magamis-toas. Nad olid veel ärkvel, kuid ei iitsatanudki. Nad kuulsid, kuidas uks avanes ja tütar vaikselt läbi elutoa oma tuppa hiilis, tahtmata segada neid, keda ta arvas magavat. Lülitas väikse lambi põlema, vahetas riided ning klõpsas siis tule ära. Isa ja ema tundsid, et nende kokku kukkuva silla alla on sammas tagasi tulnud, et kõik on taas oma tavapärasel kohal, mõtlemata sellele, et veel kaks päeva, ning ehitis nende vahel variseb lõplikult kokku. Nad olid õnnelikud, ent huvitaval kombel polnud neil ülepea tuju suurt rõõmupidu pidada, vaid soov lihtsalt magada.
Tüdruk tuli rattaga Gellérti mäelt. Ta veeres piki Ménesi teed, seejärel üle Zsigmond Móriczi väljaku Karinthyt mööda allapoole, ja oligi juba ülikooli juures, kus ta õppis kummalist ala. Sotsiaaltöötaja. Oli üks seesugune sotsioloogia osakonnas. Lõpuklassis käies oli tal sellepärast väike tüli tekkinud. Isa oli isegi karjunud, et see on võimatu, et kõik, mis nad siiani temasse - tüdrukusse nimelt - olid paigutanud, on maha visatud. Tema teab ainult niipalju öelda, et edasi peab minema majanduse alal, sest temal - isal nimelt - oli see samuti korda läinud, ja oli üsna halb olnud bioloogia-geograafia õpetaja diplomiga OÜ juhtkonda üle minna, ent see oli tal õnnestunud, ja ka tüdrukul tuleks sedasama teha, sest et lõppude lõpuks oli tema - isa nimelt - kui ka mitte väga kaugele, aga ikkagi kaugele jõudnud just sellepärast. Mitte millestki oli ta rajanud selle Ménesi tee korteri, tõsi küll, see oli vaid 64- ruutmeetrine, ent väga heas asukohas, ühes Budapesti kõige kallimatest kohtadest. Tüdruk seevastu, lähtudes oma isa eeskujust, otsustas, et ei õpi midagi sellist, pärast mida võib majanduselus edukas olla ainult omaenda kasu taga ajades ning see edu tähendab ühtlasi mingi ettevõtte ja selle kaudu laiemas mõttes ka majandussüsteemi õitsengut. Ta otsustas, et tema ei ole valmis kohanduma selle maailmaga kellegi teise pärast, iseäranis mitte isa pärast.
Muidugi võis tüdruk vanemate jaoks kahtlane tunduda juba varemgi – siis, kui ta esimest aastat gümnaasiumis käis ja oli kodus öelnud, et rohkem ta klaveritundi ei lähe. Ei, asi pole õpetajas, oli ta selgitanud, ja muidugi pole asi pillis, sest ka see on pill – lihtsalt ta oli otsustanud, et hakkab pigem trummi mängima. Tütarlaps? oli küsinud ema või isa – nad oleksid võinud seda ka koos küsida, sest see küsimus oli vormunud neis mõlemas. Kui vanemad veel pole märganud, oli tüdruk öelnud, siis ammu pole enam nii, et kas tüdruk või poiss, sest ükskõik kes võib olla ükskõik mis, ja tema oli otsustanud trummi kasuks.
Jalgratas jõudis peasissekäigu juurde. Tüdruk läks praegu inglise keelde. See meeldis talle, mitte lihtsalt keele, vaid õpetaja pärast, kellel ei olnud küll akadeemilist kraadi, kuid keda millegipärast siiski kuulata tasus. Ta õppis tema juures erialast tõlkimist, ehk siis selle aluseid, mis on seotud teksti tõlgendamisega. Pärast vahetas ta veel paar sõna oma grupikaaslastega, ütles siis, et peab nüüd tormama, sest tal on proov.
"Millal te esinete?" küsis üks tüdrukust huvitatud poiss, et minna kuulama.
Tüdruk ütles kuupäeva, ja – Punane Auk või Sinine Auk – ühesõnaga sellise koha, mis oli niivõrd kaasaegne ja samal ajal alternatiivne, et üheski kavalehes ei olnud näha, millal seal mis programm on. See on väljaspool toda ärile orienteeritud maailma, mida seal käivad noored sügavalt põlgasid. Tuleme kindlasti, ütles poiss, ja palus tüdrukul seletada, kuidas sinna jõuda. Tüdruk alustas – õigupoolest polegi see tänav, vaid üks tehas, aga niisugune, nagu oleks tänav, ja esimese majadebloki juures… Siis lakkas poiss kuulamast ja mõtles sellele, et seal on Zsófi, üks teine tüdruk, ka tema on alternatiivne, kuid mitte nii palju. Ühesõnaga, ta läheb pigem temaga Ferenc Liszti väljaku teemajja, sest sinna oskab ta vähemalt minna. Ja seda ta enam ära ei oodanud, et tüdruk ütleks ka, et tõenäoliselt on see tema viimane esinemine, sest ta võtab üht teist asja - toda sotsiaaltööd - tõsiselt. Rokenroll on kõigele vaatamata selline egotsentriline asi, ja et ta sellega lõpu teeb, ütleb ta täna ka teistele.
Tüdruk kihutas rattaga uue silla poole, õnn, et see siin on, sest nii saab ta paremini proovikohale ligi. Proovi tegid nad ühes tapamaja hoones, peaaegu mitte millegi eest, sinna ta läkski. Ta toetas ratta seina najale ja jooksis üles teisele korrusele, poisid olid juba seal. Kolmekesi, sest see oli klassikalise ehitusega ansambel – kolm kitarri, üks trumm. Nad mängisid vanu lugusid ja alustasid ka ühe uuega. Siis sai prooviaeg – kaks tundi – otsa, nad hakkasid oma asju kokku panema. Sel ajal – oma pulki pakkides – ütles tüdruk poistele, et asi on selles, et tal oleks elus ka teine ülesanne, ühesõnaga – on üks kodanikuorganisatsioon, mis tegeleb kodututega, täpsemalt öeldes tänavale sattunud laste ja lastega perekondadega. Ühesõnaga, tal oleks seal kohustusi, ja nagunii see rokenroll, isegi selles kõigest ametlikust väljaspool olevas maailmas, on ikkagi isekas, ja et ta näeb, et ka seal on pealikud, juhid, staarid, lihtsalt raha ja austajate ring on tagasihoidlikumad, ja et tema, ühesõnaga nägemist, ütles ta ja läks ära.
Muusikud ei öelnud midagi, nad pakkisid asju. Kitarrimängijal oli Škoda, tema viis koju ka bassi mängiva poisi. Nad panid pillid pakiruumi, see oli eespool, paigaldatud niimoodi, et seda ei saanud niisuguse lõdva ameerikaliku liigutusega kinni suruda, vaid pidi väikese kangiga pusima, avamisel nõndasamuti. Mis sul nüüd hakkas, küsis bassimängija, nad istusid juba autos. Ei midagi, ütles kitarri mängiv poiss. Sitta sest, ja ta ütles siinkohal tüdruku nime, võib-olla Marion – maailmas on nii palju trummareid, kui keegi iganes tahta oskab ja meie juures mängiks hea meelega terve hulk. Mitte selles pole asi, ütles kitarrimängija. Pealegi, miks me just uue silla poole läheme? Mulle see ei sobi! Kogemata, ütles kitarrimängija pisut segadusse sattunult, see tähendab, võib-olla ma näen teda. "Keda?" küsis bassimängija.
Siis ütles kitarripoiss tüdruku nime. Nüüd nägi bassimängija seda, mida ta enne polnud tähele pannud, sest niivõrd oli see ainult muusika, mis kitarripoisi soolodes oli kõlanud – missugused võbelused ja värelused. Sa oled loll, ütles ta siis – see asi ei pea olema ansambliga seotud, tegelikult, ilma on isegi parem. Tüdruk ei võinudki mõista, mida sa mõtled, sest te ütlesite pidevalt üksteisele selliseid asju nagu neli neljandikku ning et siin peab olema üks väike konga. Pole sellist naist, kes sellest kõike välja loeks. Jätame selle sinnapaika, ütles kitarripoiss. Ei pea jätma, saad aru, mine tema juurde ülikooli, saad aru, just sellepärast, et ta ei ole trummar, võite te olla koos…
Kitarripoiss vahtis üksisilmi kõnniteed – ega tüdruk ei sõida uue silla kaudu, kuid ei. Juba ammu, selle aja jooksul, kuni nemad juhtmeid kokku kerisid ja noote ära panid, oli ta sõitnud seda teed, mida nemad just praegu sõidavad. Tegelikult käivad nad sama teed pidi, ent mitte ühel ajal, ja selle asja suhtes peaks midagi ette võtma, seletas bassimängija.
Järgmise päeva õhtul jalutas kitarripoiss ülikooli ees. Tal oli käes kott raamatutega. Ta teadis, et tüdruk lõpetab praegu ning et ta tuleb peagi välja koos teiste sotsiaaltöötajatega, kes kandsid nii kummalisi riideid nagu tüdruk isegi – pealmised riided ei kata alumisi, vaid kõik on näha. Mantli alt paistab pikk kampsun, kampsuni alt pikk T-särk, pika T-särgi alt seelik, seeliku alt püksid ja pükste alt jalad. Nii keerukas nägi tüdruk välja ja nii häirivaks või segaseks võiksime meie seda vaatepilti pidada, samas kui poisi jaoks oli rahustav, et seesugune väljanägemine parajasti lagedale ilmus.
"Tere," ütles siis poiss.
"Tere, mis sa siin teed?" küsis tüdruk.
"Ei midagi, üks tund oli mul siin lihtsalt, selline valikkursus maailma tekkimisest, ja sellepärast pidingi läbi astuma, ja on väga suur juhus, et see mul täpselt siis oli, kui sinu oma lõpule jõudis ja et me just nii pikalt peale tundi sõpradega juttu ajasime, et täpselt ühekorraga välja tulime. See on peaaegu enneolematu kokkulangemine", seletas poiss, mille peale tüdruk, justkui mitte mõistes selle juhtumi ebaharilikku olemust, vastas, et jah.
"Oi, ega sa ei taha läbi hüpata ühelt kontserdilt Kunstide Palees?" küsis poiss – ja see küsimus langes tõesti kokku tüdruku ettekujutusega, et ta tunneks siiski huvi, missugune palee seestpoolt on, ja et ta tahakski klassikalise muusika oma ellu tagasi tuua, ja et poiss – ka see ei olnud viimane põhjus – väga ilusti palub.
"Miks ei," ütles ta, ja tõsi, poiss oli niisugust vastust oodanud, aga sellegipoolest polnud ta ette valmistatud. Ta ei teadnud, kuidas nüüd jätkata, ja ütles lõpuks vaid seda, et lähme siis.
"Ja mu jalgratas?" küsis tüdruk.
"Noh, paneme ta seal lukku, pealegi pole kellelgi vaja sellist jalgratast, millel on väärtus õieti vaid sellepärast, et ta sinu oma on."
Tüdrukul hakkas selle lause juures süda veidi peksma. Ta istus rattale ja sõitis aeglaselt, poiss ta kõrval kiiresti kõndides, vahel joostes, kui tüdruk tasakaalu hoidmiseks pedaalidele pidi vajutama. Kaugelt nägid nad välja, nagu oleks see olnud mingi eriline spordiala, tänapäeval on nii palju veidraid spordialasid - ekstreemseid - nagu öeldakse uudistes.
Kui nad sillani jõudsid, hingeldas poiss kõvasti, ent ta ei näidanud seda välja, ta avastas siis, et mitte ainult naerda ja nutta ei või sissepoole, vaid ka hingeldada. Ma viin üles, ütles ta, ja haaraski juba ratta. Nad läksid sillale linnapoolsest küljest, tüdruk ei istunud seal enam rattale, poiss mõtles, et jutustab midagi, ehk üht vana Jókai lugu, mida ta kord lugenud oli – kapten von Finkensteinist, kes Buda tagasivallutamise ajal ühte türgi tüdrukusse armus ja teda oma kodus varjas, ent kui tema kamraadid selle avastasid, olid nad Finkensteini Doonau juurde tirinud ja ta selle kaldal mõrvanud, tema vere olid nad lasknud vette voolata, keha aga tõuganud Doonau kaladele roaks. Ent ta ei julgenud alustada, sest kartis, et see lugu on liiga verine, ta polnud isegi kindel selles, kas nii juhtus, ja kas jutt polnud hoopiski sellest, et too kapten oli olnud äraandja, ja siis hakkas ta kahtlema ka, kas see oli olnud kapten, mitte hoopis mõni Buda või Pesti käsitööline, näiteks pottsepp. Ühesõnaga, ta jättis selle loo ja hakkas rääkima hoopis sildadest, sellest kui hea oleks, kui igal sillal oleks olemas oma sõiduvahend – näiteks Kettsillast võiks üle minna vaid kaariku ja hobusevankriga, Margitist vaid mootorrattaga, Vabaduse sillast vaid trammiga, Eliisabetist vaid seitsmekümnendatest aastatest pärit automudelitega, Petőfist furgoonide ja barkasitega.
"Ja sellest?" küsis tüdruk.
Sellest näiteks lennukiga, ütles poiss. Tüdruk ei vastanud midagi, miskipärast ei kahelnud ta selles, et ka lennuki jaoks on sild vajalik, kui ta üle Doonau tahab minna.
Siis jõudsid nad kohale. See on justkui lennuväli, ütles poiss, kui nad liugleval sammul läbi hiiglasliku saali sellega võrreldes peaaegu tähelepandamatu piletikassa juurde liikusid. Ma arvasin, et sul on pilet juba olemas, ütles tüdruk. Saab olema, vastas poiss, sest ta teadis, et ülemisele rõdule saab seda kahesaja eest alati osta, kui inimesel on üliõpilaspilet, ja temal oli. Seda peetakse väga kehvaks kohaks. All istuvad vanemad abielupaarid haletsesid alati – vaesekesed, küll neil on halb – muidugi oleksid nad tegelikult nendega meelsasti vahetanud ja mitte vaid piletit. Ent see vahetus ei olnud enam võimalik, neile jäi parem koht ja vanadus.
"Kas see pole tõepoolest justkui lennuväli?" küsis poiss jälle.
"On küll," ütles tüdruk.
"Kuhu Te piletit soovite?" küsis poiss
"Misasja?" küsis tüdruk selle peale, sest polnud valmis selleks küsimuseks, kas tahta Pariisi, Mootsartisse või Bendžamin Brittanisse?
Tüdruk puhkes siis naerma, peamiselt selle Bendžamin Brittani pärast ja selle naeru seest tõstis ta oma silmad kitarripoisile. Need silmad ei olnud sinised, pruunid või rohelised, vaid ilusad. Ta tõstis need ilusad silmad ja naeris ikka veel, poiss imestas, et see nali nii hästi välja oli tulnud, et niisama lihtsalt, võiks öelda, et rumalasti saab alguse armastus.