Sündinud Budapestis, 26. aprill 1951
Prosaist, luuletaja, esseist, dramaturg
Endre Kukorelly sündis endiste keskklassi aadlike perre ja teda ei võetud pikka aega päritolu ning perekonna meelsuse tõttu ülikooli vastu, nii et noorukiea veetis ta põhiliselt juhutöid tehes, Kirjandusmuuseumi raamatukoguhoidjana töötades ja mööda maailma ringi rännates. Hiljem lõpetas ta Budapesti ülikooli ajaloo ja raamatukogunduse erialal, toimetades õpingute ajal ka ülikooli kirjanduslehte. Põhiliselt on ta tegutsenud vabakutselise kirjanikuna, kuid töötanud kohatiste vaheaegadega ka toimetajana paljude ajakirjade juures ning andnud loova kirjutamise kursusi mõnede ülikoolide juures.
Kukorelly hakkas kirjutama üsna varakult, kuid ühelt kirjanduskorüfeelt saadud laastava kriitika mõjul ei kirjutanud ta aastaid mitte midagi. Nii tegi ta oma kirjandusliku debüüdi suhteliselt hilja, 33-aastaselt ja pälvis oma luulekoguga, mis kuulutati aasta debüüdiks, ka märkimisväärset tähelepanu.
Kukorelly esimeste luulekogude keel vastandub väga jõuliselt ungari senisele luulekeelele ja luuletaja positsioonile ülepea. Kui kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses olid luuletajad Dezső Tandori, György Petri, Imre Oravecz, Szabolcs Várady jne toonud revolutsiooniliselt ungari luulekeelde stiliseeritud kõnekeelelisi elemente, sulandades neid “suurde luulekeelde”, siis Endre Kukorelly ja täpselt samal ajal debüteerinud László Garaczi vastandusid täielikult senisele retoorikale ja kasutasid oma luules väga jõuliselt kõnekeelt, keelevigu, grammatilisi nihestusi, mänge sõnade vormiga jne. Kuid nende luulerevolutsioon ei piirdunud vaid vormilise poolega, vaid ka sisulises plaanis tehti pööre ja kirjutati põhiliselt igapäevastest tähtsusetutest tegevustest, nähtustest, kõrgkirjanduse poolt määratledes labastest situatsioonidest.
Tema hilisemas luules on sarnane stilistika säilinud, kuid järjest suuremat rolli on hakanud mängima viited põhiliselt saksa ja ungari luuleklassikale, klassikute tsitaadid tungivad Kukorelly luule maailma, milles kajastatakse igapäevaseid asju, ja seisavad seal täiesti loomulike elementidena. Tihti jääb tema viimase aja luulet lugedes sellest esmamulje kui klassikalisest luulest, kui seda vaid ei lõhuks teravad keelelised mängud, kuid see mulje keeratakse tihti eneseirooniliselt pea peale. Kukorelly luulet ja proosat on väga raske eristada, nad on nii keelelise vormi poolest kui ka sisulises plaanis väga sarnased. Kukorelly (põhiliselt lühi-) proosakeelt iseloomustab suur fragmentaarsus, temaatiline hüplikkus, tihti läheb prosaistlik kujundus üle luuleliseks ja siis taas tagasi prosaistlikuks.
Endre Kukorelly suurimaks proosaliseks väljenduseks on romaan "HaldjaOrg", mis on omamoodi uurimus mälu olemusest ja milles ta lahkab oma päritoluga seonduvaid aspekte. Antud temaatikaga seondub ka Kukorelly teine oluline uurimisobjekt – nn Soviet Onion, komonism ja sotsialismiaja väärtushinnangute mõju praegusele Ungari ühiskonnale. Antud hetkel kirjutab ta pikemat esseed ungari nüüdiskirjandusest, millega püüab kõigutada seniseid arusaamu antud teemavaldkonna suhtes.