Sündinud Budapestis, 17. juuli 1956
Prosaist, luuletaja, dramaturg, stsenarist, tõlkija
László Garaczi on lõpetanud 1981. aastal Ho Chi Minhi nimelise pedagoogilise kõrgkooli ungari filoloogia ja ajaloo erialal ning õppinud hiljem veel Budapesti ülikoolis filosoofiat. 1982. aastast on ta vabakutseline, avaldades nii ilukirjanduslikku loomingut, publitsistikat, esseistikat, kirjandusloolisi jms uurimusi, tegutsedes filminduses jne.
Garaczi avaldas oma esimesed tööd 1980-ndate alguses, väga olulist mõju tema omanäolise kirjutamisstiili väljakujunemisele avaldas sattumine Budapesti underground ringkondadesse ja suhtlemine Pariisis ilmuva avangardistlikku kirjandust avaldava ajakirja Magyar Műhely autoritega. Luules ning proosas kasutas ta palju kõnekeelelisi elemente, keelevigu, grammatilisi nihestusi, mänge sõnade vormiga, intertekstuaalseid viiteid, parafraase jne, misläbi vastandus ta looming talle eelnevale luule- ja proosatraditsioonile. Ka temaatilises plaanis tõi ta sisse nihke eelneva traditsiooni suhtes, kujutades humoristlikus valguses igapäevaseid, tihti labaseid ja mõttetuid sündmusi ja pöörates need sageli absurdi. Tema tekstid ei hooli ei põhjuslikest ega loogilistest suhetest, tekstid kerivad end lugeja ees lahti kui hallutsinatsioonid.
Kui tema varasemas loomingus asuvad ühtmoodi tähtsal kohal nii luule kui proosa, siis hiljem on luule osatähtsus järjest vähenenud ja Ungari kirjanduspildis figureerib ta põhiliselt kui suurepärane lühiproosa autor ja dramaturg. Jutustatud lugudes on naljaks pööratud kõik, mida vähegi naljaks pöörata saab, tekstid on (enese)iroonilised ja ülevoolavalt satiirilised, samas on keel muutunud järjest keerulisemaks ja loomingu algusperioodidel kasutatud idiolektilised sõnamoodustised on asendunud stilistiliselt väga markeeritud ja harva kasutatava leksikaga. Sageli parafraseerib Garaczi erinevaid kultuuritekste, kasutab massikultuurist tuntud tekstifragmente ja pöörab need siis pea peale.
Olulist osa László Garaczi loomingus mängib ka loodud mina-kujutelmaga mängimine. Garaczi figureerib kirjandusmaastikul kui veidi infantiilne tegelane, kes hoolitseb mängu teel väga selle eest, mis seondub kujutlusega temast kui kirjanikust, pöörates samas seda oma loomingus kõikvõimalikul viisil nihkesse. Nii muudab ta omakorda küsitavaks reaalsuse ja fiktsiooni selge piiri.
Samas ei ole Garaczi tekstid sugugi lihtsalt pelgad narrimängimised, vaid tõusevad üksikult üldisele tasandile ja seonduvad inimese olemasolu kaardistamisega maailmas, nagu tõendab ka kasvõi siin toodud tõlge tema novellist "Teofaania".