Sündinud Tîrgu Mureş'is (Marosvásárhely), Rumeenia, 22. jaanuar 1968
Prosaist, dramaturg, fotograaf
Attila Bartis on sündinud Transilvaanias ja ta elas seal kuni 1984. aastani, mil pere Budapesti kolis, sest oli olnud pidevalt Rumeenia võimude hammasrataste vahel. 1990. aastal külastas ta uuesti üle pika aja oma kodukohta ja on sellest ajast saadik pidevalt Transilvaaniasse tagasi käinud. Selle kandiga seotud elemendid läbivad pidevalt ka tema loomingut, olgu nendeks siis kas murdesõnad, kohalikud müüdid (tavaliselt ümbertöötatud kujul), karakteritüübid vms.
Attila Bartisi esimene raamat, lühiromaan "Jalutuskäik" äratas Ungari kirjandusringkondades üpris suurt tähelepanu, kuid laiem avalikkus avastas tema alles eelmisel aastal, mil Bartisi kolmas raamat, romaan "Rahu" ilmus saksa keeles ja Ungaris hakkasid levima uudised, kuidas raamat Saksamaal ülistavaid retsensioone pälvis, kriitikute koostatavates edetabelites esimestele positsioonidele tõusis ja bestselleriks sai. Ühtäkki märkas ka laiem Ungari publikum, et Bartis on tõepoolest väga omanäoline ja hea kirjanik, kuigi mõningates väikestes ringkondades olid ta raamatud, hiljem ka näidend “Mu ema, Kleopatra" juba varemgi saanud kultusliku staatuse.
Ungari kirjandusteadus peab pöördepunktiks ungari proosa arengus aastat 1986, mil ilmusid kaks mahukat romaani – Péter Esterházy "Sissejuhatus ilukirjandusse" ("Bevezetés a szépirodalomba") ja Péter Nádasi "Memuaaride raamat" ("Emlékiratok könyve") – ja sai valitsevaks postmodernistlik kirjutuslaad. Ka Attila Bartisi poeetika on postmodernistlik ja ta kasutab oma esimeses romaanis "Jalutuskäik" nii teose ülesehituses kui ka keeles palju proosapöörde järel valitsevaks saanud elemente, kuid vastandub sellele tugevalt sisulisest aspektist. Romaani keel on väga fragmentaarne, teos koosneb peategelase justkui suvalistest mälupiltidest ja unenägudest, mis on tihti seotud vägivallaga. Kujutatud juhuslikud igapäevased sündmused omandavad väga müstilise aura, tegelased käituvad veidralt, kannatavad psüühiliste ja muusuguste häirete all ning pärinevad tihti ühiskonna alamkihtidest.
Fragmentaarne jutustuslaad iseloomustab ka Bartisi hilisemaid raamatuid. Ka tegelased on läbivalt veidrad ja tegelevad oma imelikke toimetustega. Tähtsaks muutuvad raamatutes intra- ja intertekstuaalsed viited, mäng üldkultuuriliste märkide ja fraseologismidega.
Bartisi senise loomingu kõige säravamaks näiteks on kindlasti romaan "Rahu". See jutustab tagasivaatavalt kirjanikust poja kooselust oma ekstsentrilise emaga, kes on kunagine särav näitlejanna ja pole viisteist aastat oma korterist väljunud. Poeg ei saa emaga koos elada, samas ei saa ta teda ka koju maha jätta. Sama lugu on ka poja tahtega – ta ei saa kodus olla ega saa ka minna. Raamatu kõiki sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Tal kujuneb suhe ühe tüdrukuga, kellega suurest armastusest hoolimata ei ole ometi võimalik asuda ühist elu elama, sest ema abitus ei luba pojal ära kolida, samas ei luba ema ka tüdrukut üle oma korteri läve. Raamatu enda struktuur on väga mitmekesine, koosneb katkenditest, mis ei ole kronoloogiliselt järjestatud, need kerkivad esile pigem mingite teatavate tähenduslikult siduvate (mälestus)kildudena, mis kannavad edasi raamatu põhilugu. Lisaks leidub raamatus väga palju mahlakaid kirjeldusi Budapesti alamkihtide, raudteetööliste, kirjastajate, pappide ja teiste elust, keel on tihtilugu terav, äärmiselt valitud ning joonistab väga täpselt, kuid samas alati mingi erilise huumori ja empaatiaga tugevaid karaktereid. Raamat on fantastiliselt läbi komponeeritud, seda nii sisulises kui vormilises plaanis, keel on väga nauditav ja rikkalik. Loodetavasti ilmub antud romaan järgmise aasta lõpus Eesti Keele Sihtasutuse kirjastatuna ka eesti keeles.