... pakuvad sissevaate ühte kirjanduskultuuri, mis just praegu on elamas läbi üht oma ajaloo kõige põnevamat, kõnekamat ja värvikamat perioodi. Ungari kirjanduse sügispäevade käigus 15.–17. novembrini väisavad Tallinna ja Tartut Attila Bartis, László Garaczi, János Háy ja Endre Kukorelly, neli kirjanikku, kes mängivad ungari kirjanduselus keskset rolli ja osaliselt kelle “süül” on ungari kirjandus just praegu nõnda kõnekas ja köitev.

Attila Bartis: "Olen alati olnud nõrk inimene, kellel puudub nii väljapeetus kui ka usk. Kaua aega olin arvanud, et mul on miski ebakindel ja veider unistus mingisugusest ilust ja korrast ja et seda polegi vast nii vähe. Kuid siiski. Kuskilt lugesin, et on inimesi, kes ehitavad labürindi, ja on inimesi, kes sellesse ära eksivad. No ja võib-olla ongi mu ainsaks eriliseks võimeks see, et võin mõlemat ülesannet täita korraga. Hinnata, kas mu ehitis küündib, ütleme, Kreeta ehitiste tasemeni või on see lihtsalt üks tavaline korralikult pügatud aednikutöö, ei ole minu asi. Aga selgitada, kuidas ja miks ma selle silmnähtavalt kõleda ehitise püsti olen pannud, on ülesanne, millega vaevalt et keegi teine peale minu võiks hakkama saada."

"Kui ma poleks László Garaczi, kuid oleksin temasarnane, siis arvatavasti ma loeksin oma teoseid. Muidugi võib ka juhtuda, et peaksin neid asjata huvitavateks, originaalseteks ja leidlikeks, kuid ikkagi ei loeks, sest teadmine, et mitte mina ei ole neid kirjutanud, teadmine oma impotentsusest teeks haiget. Oleks ideaalne, kui ma ei sarnaneks endaga, kuid ikkagi loeksin neid, sel juhul impotentsus ei pitsitaks, kuid selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest tegelikult ma sarnanen endaga. (Sellest vaatepunktist ärgem pigem rääkigemgi, kui ma oleksin täiesti teistsugune kui mina ja mulle ikkagi meeldiks see, mida kirjutan, kuid siis poleks ma ikkagi mitte päris teistsugune jottenee jottenee.)"

János Háy on sõnaosav, humoorikas ja imelise stiilitajuga jutupuhuja, kelle looming tundub esmapilgul liiga puhas, kerge, selge ja aus, et seda uskuma jääda. Ometi tabab ta väga täpselt inimsuhete alkeemiat ja suudab lugejaid nende üle mõtlema panna. Ta on kirjanik, kes teab, mis meie igapäevases elus toimub, ja oskab seda ka peenekoeliselt kirja panna.

Endre Kukorelly on avangardistlik konservatiiv, kelle looming on segu ungari kunagise aristokraatia vaimust ning tänavakeele poeetikast – see tähendab, et ühelt poolt ajab ta aristokraatidel karvad püsti ning teisalt jääb inimesele tänavalt suures osas mõistetamatuks. Viimasel ajal on ta klaarinud ära oma päritolu, komonismi ja Soviet Onioniga seotud küsimused ning asunud lõplikult lahendama naiste ja meeste vaheliste suhete problemaatikat. Mille eest maailm kord ehk veel tänab teda.