HEEMP - Hungarian Estonian Massive Progress

GYÖRGY PETRI - LUULE

Sári, ära muiga mu üle
(Sári, ne vigyorogj rajtam!)

Sári, kallis, kui
őnnelik on naeratus su näol, ses väikesemustrilises
kleidis, mis oli olemas juba siis,
kui me kohtusime.
Vahel panid sa selle isegi selga.
Kuigi ega seks sellelsinatsel suvel
palju vőimalust antud.
Kui őnnelikult sa naeratad
Sel hulga varasemal ülesvőttel,
mil sa veel ühe hulga varasema
mehega elasid.
Naeratad seina taustal.
Ja paistab, nagu oleksid sul rinnad ---
Isegi su keskkooli lőpupilt on siin.
Oodri Hepbörni
stiilis välgutad
hambaid.
Väikesemustrilise
talupojasinise kleidi
kinkisid sa ära
mingile Zsófile vői Zsókale.
Kindel on see, et sul olid jalas sinised püksikud.
Sest kui su sőbranna
kleiti selga proovis,
pidid sa selle seljast vőtma.
Et proovida, pidi ka tema
oma kleidi seljast vőtma.
Ta palus: „Ole hea, pööra selg.“
Loomulikult ma pöörasingi,
ja loomulikult peegli poole.
Ja meie pilgud kohtusid peeglis,
ta pilgutas mulle vaevumärgatavalt silma.
Sina märkasid,
ja su suu kőverdus iseloomulikult,
kuid sa ei lausunud sőnagi.
Sinu kleit jäi tema selga,
sina panid selga ühe teise.
(Sul said jalas olla ainult
need sinised püksikud,
sest see oli toosama őhtu, mil
ma panin ukse enda järel lukku,
et sa vőikisid lahti keerata gaasikraani,
ja ma vaevalt usun, et sa lahkajate
auks pükse oleksid vahetanud.)

Küll olid need alles püksid!
Vihkasime neid mőlemad:
sina jalga panna, mina jalast tőmmata.
Aga tollal
(64-65)
ei olnud veel saada neid tänaseid
pőrgulikult eblakaid pesutükke.
Kui sind viimati nägin,
oli sul pahkluu küljes surnukuuri sedel
vihatud mehe nimega.
(Kui noored
me olime! Mina ei ole mitte kellegi naine!
sőnasid sa ja viskasid
abielusőrmuse minema VIDÁM
kohvikus, kus me esmakordselt koos istusime.)
Ja siis, surnukuuri sedel pahkluu ümber,
ning muie suul.
Rőőmsalt, tuhkhallilt.
Ja ma oleksin tahtnud su peale heita,
tőmmata alla need teatud püksikud,
ja kirstukaane endale peale.
(Need pasapruunid kirstud,
milles matmisele minevat
ainet transporditakse.)
Ütlesin midagi tobedat hauakaevajatele,
umbes nii, et ka mind koos sinuga,
nemad aga ütlesid, keda ma lollitaksin, vői siiski,
üks neist – tőe huvides
pean lisama – ütles:
ta mőistab mu hingeseisundit.

Mu hinges
ei unda
undab tühjus.
Andsin peasurnumatjale sajase. (See oli siis veel raha.)
Pärast seda, kui olin kena koguse joonud
vőtsin SZIMPLA kohvikus vastu hommiku.
Ja veel samal päeval läksin ilma igasuguse seletuseta
minema oma viimasest töökohast.
Siis, ühes teises
kohvikus kukkus mul käest
kohvitass.
Aga sinul on nüüd juba igavest
őnnelik irve suul:
nagu söekeldrisse sattunud kassil.
(Nii oma kuue aasta pärast kühveldasime
ta söe alt välja. Muigas teine.)
Ja sina oma väiksemustrilises
kleidis, mis oli olemas juba siis,
kui meist paar sai.

Naeratus
(Mosoly)
Ma suren. Mitte nii kauges tulevikus.
Ja see täidab mind samasuguse kerge südamepööritusega,
nagu nooruses – algaja suitsetajana –
hommikuti rődul ära tőmmatud
esimesed paar mahvi. Pööritus on nüüdseks muidugi
möödas, nagu nii palju muudki on mööda läinud.
Nüüdseks on mulle jäänud vaid üks,
aga see seda enam, jumal tänatud!
Silma ahne, ablas uudishimu,
vaatamise mőnu, kui iga vaatepilt
on omal moel puhas värvirőőm:
kui ühtviisi kaunid on tőrv ja vurritatud mesi,
ja katlamaja looklevad torud,
mis kaetud klaasvati ja .
Vői mägijärve türkiisvaikus mändide keskel
ja őhu klaaskülmus. Ühe ära visatud
tühja suitsupaki sihitult klőbisev
korratu tants sőidutee asfaldil
vahelduva tuule tujude järgi. Naeratus
sisselangenud igemetega luitunud eidekese näol,
kel kollase vaigupiisana istub silmanurgas pisar,
niisamuti kui trimmis kehaga noore neiu
tilluke lőualott, hammaste paista lastud valge,
millest, kuigi vaid pisut, liiga palju paistab,
aga sest pole lugu: ilu
vürts ja allikas – on viga.
Sellised on ka töölisnaise veenilaienditega jalad,
ja turul kalanaise karbiverest ning sägalimast
lirtsuvad, poolkülmunud, mustikakarva, lillad käed –
Sest ingel elab pisiasjades.

Surma otsa komistan ma
(Halálomba belebotlok)

purjus ööd ja
purjus päev
see mis ligi
kaugeks jääb

nätsuv läga
vääksub lätsub
vana pärdik
turtsub plärtsub

kuivad päevad
kuivad ööd
pori kukub
liiv see sööb

liiva-aastad
aastakümned
liivakőrbe
tuuleunded

vahel suren
vahel elan
elav surnu
surnud elav

minu elu
langeb koost
pärjatraat
määndund roos

mida mina
ainult aiman
teada juba
rakud saivad

minu mina
määndub käest
sulet mu ees
taevapääs

pőrgussegi
mind ei lasta
surma otsa
komistan ma

käpardina
käin ninali
nagu tola
tsirkuseski

keegi teine
mitte mina
voodis nägu
külmast sinab

kelles toit ei
leia asu
situb juba
suugi kaudu

kőht see paisub
keha kuhtub
väsinumalt
süda tuksub

kalju tuim ja
tume ori
kiirenuga
ainus rohi

aga vahel
siiski siiski
sütitab ta
veel poeesis

tavalisem
aga on see –
külmaks jätab
elu lőppev

nürimaks jääb
piina tera
kindel muud ei
mőtle enam

kui et oleks
lőpuks juba
mulla all tal
oma tuba.

Kari
(Zátony)

1
Austuse aeg.
Süümepiinade ja hävingu.
Aeg – sinu aeg.
Milles sa leidsid.

Gaasi aeg, välja imbuda,
maja aeg, kokku kukkuda,
lükata endalt katus,
nagu juba peaaegu nautivgi neitsi
lükkab endalt haisva hingeőhuga juhmi sőduri.
Kokkusurutud vedru aeg,
kavalalt katsete jaoks
väävelhappesse asetatud vedru aeg:
mőrandada katseklaasi seinad.
Aja aeg!
Karjuda ja laiali paiskuda.

Aeg, sinu aeg.
Hävingu. – Süümepiinade.
Aeg. Sinu aeg:
leida
uks, mis siit välja.

2
See aeg pole antud millegi jaoks.

Seisva veega lombi ajal on aeg
visata sinna kivi, ja lőhkuda kile veepinnal.
Hüübind vere ajal on aeg
käeservaga haava riivata. – Ja ongi kőik!
Vabal tunnil on aeg teha minekut
nagu lumepall kallakul.
Mőnitamise ajal tuleb aeg,
mil küllalt saab, ja lööd kinni ukse.
Aja äär, see on veel aeg,
mil tammud paigal
nagu rahvamass peatuses;
kuid üha kuuldavamalt
torised ja lőpuks tőused üles – iseenda vastu.

Aga see aeg pole antud millegi jaoks.
Siin paistab silma päike, kuid sa ei ärka,
siin vőib küll sosistada öö, kuid sa ei maga,
siin sätid end, kuid ei lähe kuhugi,
siin sammud nagu orav rattas.

Sest see pole aeg millegi jaoks.

3
Maa
Pöörleb.
Nagu vagonetirivi
tőuseb üha uus ja uus päev, värisedes
koormast, mida ta üha kasvavale kuhjale kallab.

Juba kaks kevadet on osatnud su surma,
juba kaks kevadet. Seisatan
kerglases őilmitsemises –
nagu värviline eblak kalts:
puhkeb ja őitseb kevad.
Inimene vaid nuuksub, puhiseb, räägib –
Kas tal aga tuleb pähe, mis on puudu?

Tuul kahistab kortsunud ajalehte.
Nad koovad kampsunit, kas näed? Kardavad:
jäävad trammi ees seisma.
Loevad üle tagasi saadud raha,
panevad soodaveesifooni uue padruni?,
rőőmustavad, kui neil őigus on.
Kőhklevad kaua,
enne kui laupäevani laenu küsivad.

Mida őige mőtlen mina, et ikka veel elan?

Sügis
(Ősz)

Need need need
Need külmast värisevad lapsekäekesed
Need vihma
Räsit lehed
Kuis need
Haaravad küünitavad

Sooja poole valguse poole
Ja määnduvad enne kui tali
Kangestaks need
Pehkivad paluvad käekesed

Kőhna tüdrukuga
( A vékony lánnyal)

Kőhna tüdrukuga kallistasin
unenäos tundes lapselikku armastust
ta väiksed rinnad nagu prink tomat
liibus kaardus mu pihku
Me ei läinud higiseks me kőhud ei laksunud
libisevas visklevas armastuses

Ta selgroog kui alles kergelt sőlmeline pilliroog
kartlikult hellitasid seda mu ülitundlikud sőrmeotsad
ta őlg ta abaluu värahtas
vastuvőtlik kukal lasi aimata tulevast naist
kuid sellele vaatamata oli ta kints veel poisilikult sihvakas
sääremari kőhn kriime täis mullamaitseline pőlv
Mitte väljapahvatavat lőőska ainult varjulise
lahe tasakaalukat soojust lasi tunda üsk
heledate joontega küngas veel blondide udemetega
Ja siiski Polnud me lapsed
ega pastoraalsed olendid Ei toimund rohul
me kerge armatsemine Mu tuba oli selleks kohaks
ainult ilusam suurem ja paljude akendega
kőik jőe poole mille vesi aeglaselt
värvus sündival koidutunnil

Ja päid teineteise kaenlas puhata lastes
me suitsetasime vahtisime lakke
őnnelikult ja väsinult nagu me pärast
oleksime Ja tuulises keras
lendasid ujudes hőljudes valged pilved
ujusid minema akna vasaku nurga poole
aga tulid uued tőmmates
sinisel tasandikul laiutava tähelepanu tagasi
kitsamasse ruumi Sőnatult täitusime nii
vahelduvate vaatamisväärsustega Ja uinusime

Unes nägin kuidas me magasime magasin me und
Me kohal nagu murdund valge küüs
kukkus alla kuu Imbus sisse
tőusis ähvardavalt valgus
Umbes sellel ajal libistatakse ukse alt
sisse ajaleht ragisedes tőusevad üles
aknakatted tühjast jahedusest
kolisevad üle veoautod
Vilistades avanevad gaasikraanid veekraanid
Tee keeb lőigatakse kuivanud leiba
On solisemise ja kolisemise aeg Koristajatädide
ärkav veenilaiendivalu Toolid varjusurmas
Soodaveekraan pruusatab baariletil
kitkutud kanapea ülestőusmine
Rohelisena nagu Laatsarus kuid ometi jätkab kőike
sealt kus pooleli jättis sest linn ei oska muud
Vabastad ettevaatlikult oma ära surnud
käe mu kahekordsest unest raske kolba alt
Lähed tummalt minema Kahe tunni pärast ärkan
Siis on kőik juba heakstegematu

Hommage à Wittgenstein

„Worüber man nicht sprechen kann, darüber muß
man schweigen.“ Kallis Ludwig, minu Meister, őpetatud sőber!
Ütle, kas sa seda hauakiviraskust 7. teesi mitte lőpliku filosoofilise
jultumusena ei mőelnud? Kui millestki ei saa rääkida, muutub
vaikimise keelav käsk mőttetuks. Midagi nőuda vői
keelata on mőtet ainult siis, kui adressaadi vőimuses seisab
valida vähemalt kahe alternatiivi vahel. Ühesőnaga, mis see
siis on? Metafüüsika maffia omerta-seadus? Kuklas vői südamepiirkonnas
vägagi läbielat..., pardon läbisuretavate tagajärgedega?
Et me nagu filosoofid tantsime loogika noateral süvateadvuse kuristiku
kohal? Igal juhul vőib su vaikimist üsna kőnekaks pidada?
Seda ma ei julgeks Sinust oletada, et Sa seda silmatorkavat (tősi:
mulle torkas see alles 25 aasta pärast silma) loogikaviga juba ette poleks
teadnud.

Vastust ootamata
Sinu jünger siinpoolsuses
György Petri

Lumm
(Varázs)

Roostetand raudvärav krigiseb
hiiliva peavalu häälel

pőrmule pőrm langeb
mida pőrmu heidetaks
sellelgi kui pőrmule pőrm langeb
ja kui mind mälust heidetaks
siin veel ikka see pőrm langeb

vallapääsnud halja umbrohu
sees roostetand värav krigiseb