HEEMP - Hungarian Estonian Massive Progress

Translator: Hedda

Toimik

Kas valus pole? Voi märkad üldsegi?
Ei märgand. Vaatasin selili kanapeel,
kuidas värvides varjud on tules:
kui kirikus - kollane, sinine, punane
pliiklaas: kortereis pole veel näinud.
Meil oli kiire, viiest tuli ema.
Ta hüppas mulle järgi, pükstes kauakantuis.
Ma kükitasin vannis, ta seisis kraani juures.
Mu meelest tase. Hommikuti ilusaim.

Ma olin viisteist, tema kuusteist
Ta punases seitsmes seisis mu korval
...see pliiklaas, tead, söögi- ja
elutoa vahel, kas see on meelega?
...moistagi mitte. Seda tegi isa:
ta värvilised toimikud akna vahel
neid koju töölt toi kaasa...
...ma praegu astun maha, siit edasi metrooga.

Miks ikka seletus on imel.
Jouluvana. Kurg. Ja nüüd veel see.

Unine pilv

Kord saadi ta kätte. Ta abituna seisis nende vahel,
kui püksid täis heina topiti,
seejärel läksid, väljagi ei tulnud
rohuroheline, hääl kurgus, ratas,
mis veel ikka tiirles jalgrattal mahapaisatul .
Unine Pilv oli
tema
indiaanlasenimi, ta teadis, et pole salakäiku
betoonist pingpongilaua all, asjata
kaevavad, lausus, Lágymányosini viib
see ainumas allmaatee ning sellest korstnajalast
öösiti välja ronis taskulambiga koos,
paberkottide vahel, kus autotuledest lahknemises
kulgeb tsemenditehase Linnutee, just
sinnapoole on rodu, hommikuks koiki taimi
katab unine pilv

Kiud

Ühel mu onupojal,
kes kuulu järgi on praegu platvormija Battonyas,
(misasi on platvormija ja kus on Battonya)
olid kaheksandani tunnistusel ainult viied.
Ta soi kirsse koos kividega,
seejärel sülitas need ridamisi välja:
Ma kujutlesin Kahehambalist Haraldit,
viikingit, tema näoga kaldale astumas.
Täditütar aga, kellega me ema huulepulga varastasime,
on WC-tädi Borárosi väljakul.
Kahekümne kaheksa aastane, väsinud, nork,
tahtsin teda kord salaja vaatama minna,
aga poole tee peal hakkas häbi.
Mu armas Évi, ma saan nüüd kolmkümmend kolm
ning kirjutan mida tahes, sa ei loe seda nii ehk naa,
nonda voin seda rahumeeli kirja panna ka
kasvoi niimoodi prantsusepäraselt -
raclapeur


Minotauruse unenägu

Sa minule oled see liigutus, kui kukub kinnas.
Samuti tühjana laua peal püsti sormed on tal ju.
Mu kuminais kehas kui ärev aim sa trummeldad rinnas.
Oigupoolest, et ei, voi äkitselt siiski ja palju.

Sa minule oled kui lamp, ööliblika meelitaja.
Voi räsitud puule tühjal teerajal lehtede hääl.
Loputult ringlev tunnel, suu ja silmata maja.
Kust hakkaksin peale. Kas suudad jätkata säält?

Mägede merede taga lapsepolve eikellegimaa.
Öös lopmatuid putukahääli kisendamas on aed.
Hiljem uneski veel vaikne lumes eikellegimaa.
Igavese talve külma, sula, langust ühendav aastaaeg.

Kas kuuled. Mu sonad on sinus nii ammu.
Seda teed ei saa käia, vaid nii voib veel leida.
Nagu kinda sees käsi, ära lopeta poolelt sammult.
Tuisk tume kui siis, kui Minotaurus unele heidab.


Saada naeratus

I

Ma ühes vooras pilgus su silmi nägin möödundkord metroos
Neid päevi on mil koiges meenub koik
Kes kellele neis peatusetes me ometi ei ole koos
See on üks teine aasta ja hoopis teine soit

Veel lapsena üks vana klassivend mind nonda kohtas
Ei uskunud siiani sootuks et meiegi kord
Ah jumal jumal sinu korval armastada tahta
Seal seistes vananed justnagu möödund rong

Ma olen moelnud millest koneleks me kehad
Mis oleks sinu lohn kindlasti nüüd muu
Kas ongi üldse sonu mida koneleks me kehad
Mu poja sünnist jäänud on arm on kohetu

See mote mind lahti ei lase ja iseendaks ei saa
Ning onne ei tule sest juurde niisama kui väsimust
Su pilk selles vooras näos oli kummastav vaadata
Sa voorastel silmadel nägid vaid voorastust

II

Veel vopatan, kui koneledes kuulen oma ema.
Ta viimati kinos toreles minuga peeglist.
Kui vottis seebi, hakkas mulle selginema.
Mis head neis aastais, mille jälkus mus ei pleegi.

Mu mehelgi, temalgi teatavas hääletoonis.
Ja meie koer, peaasjalikult pilgus, aga siiski.
Liigpalju ema verd ei vooland seni mu soonis.
Kuid näed, ei tea ma isegi, mis on see miski.

Neil viimastel jouludel lapsena mul kingiti kassipoeg.
Kodu supermarketi korval ja lummetuisand tee.
Üks pilk ja juba ta jooksis, otsekui talle ei loeks.
Mitu korda ma peaksin ühtsama oppima veel.

Enne kas kivike, pähkel voi puuleht.
Midagi - mina, kes nägin, ja mina ka tean.
Sa vastaks, just selleks voi selles ehk.
Rumalus, ütlen, end looduse lolluseks sean.

III

Kui möödund varasügisel kolisime siia
Korpund värv ja tolm veel koikjal oli
Ootasime, me hingeohk ehk suudab selle viia
Siis jahedamaks läks ja ununes, mis oli

Ühest hommikust terrassil oli liiga jahe
Sul oues kohvi juues käed külmetasid süles
Oh, kuidas, kuidas saada tühjast kaheks
Kuid inimene korraldab ja leiab ennast üles

On tuli täna veider nagu möödund aastad
Kui olen keegi teine, täpsemalt siis kus
Toast votsin kardigani, asjata, kuid kaasa
Ei, mitte selle värvid, pigem ohuniiskus

Teada - see sügis suvest ei saa ilmsiks
Suukujuline roosteplekk, kuulad, vaatad lehti
Mu poeg näeb ammu kassi lapsesilmil
Peen poletusjälg ajas, mis ei kehti


Hääletu, hääletu, hääletu

Hääletu

liigutus,
unenäos
tulega täidetud tühjus
tema näol ei olegi nägu,
kuid teda just tahad:
lume all tee
su jalgade vahel
on vallikraav,
see, keda armastad
sinus on sinust väljas
kusagil magad ja
unenäos
sinu on tema käed
su jalgade vahel
sa märkad
vargsi veerleb
vesi kui avanev süli,
just praegu sa igatsed
koigi tippude tipmises tipus,
sinu on ta nimi,
tukslev mälestus
teda just tahad
ja enda sees tunned
otsekui olnukski nii,
poleved tostetud üles -
olge lahke
sa ulatad unenäo
oledki ärkvel,
hääletu hoop,
tules tiirlev tühjus
***

Hääletu

kapten
ning veealune linn
sind vaatab pikiohtut,
ingel laskub,
nii vähe oli
teie vahel, üks laud,
millest lähed ringi, kööki
triivid unisel
ilmel tee järele ja kuuled
samme, kahetine
kahtlustus, juustega mängiv
käsi, vasakuga
silitab su rinda,
sa pöörad ringi, haudvaikus
sügav kui vesi,
tulises tees on kesköö,
su korvus kumiseb
kuu trummiporin,
vaata ette, sosistab ta,
sa sosistad: miks ta kardab,
endasse tombub, ja
tuikleb su laup,
mesi, mesi,
vaata ette,
tiirlevas tassis on kesköö,
sinu kurgus on vesi,
lohestav südametukse,
tema oma, teie oma,
lämbudes
kaldale jouad
***

Hääletu

on temagi,
kuuled,
kuid juba päevi
ei motle sa muust,
kui votta kätte
ta munn:
sa rongis nägid kujutlusis
tema pükste
alla, kui ta kotti pakkis:
- hästi, olgu
need kolm tundi,
astugu läbi kell kolm,
heites eneselt mütsi,
salli, mantli,
konni üle toa, jää seisma
tema taha kaetud
silmil, ta moodab randmetega,
kuidas pulbitseb su veri,
nüüd praegu ongi käes,
lahtinööbitud särk ja
tagumik, jalad,
sa kummardud ning lopuks tunned
nii praegu, pikka
jalutuskäiku oma kliitoril,
mis hiilib sinus
kui film, see täis on lubadusi,
toepoolest jah, ent on
hääletu, hääletu, hääletu


Ennustus

Jumala kindel mats, et kurat on ikka seal,
Just rongiga soitsin, jah - ohutsoon -
muust moelda püüdsin, ent ometi tiirles peas,
mis koik oli olnud voi tulevik tooks,
kui tookord abiellund oleks vohivooraga,
üks kaablisuunajuht (?), kel oli sinu nimi,
ei vastanud ei naernud ma pormugi Brassóni,
just nagu keegi, kes Ta töödest lugu peab,
veel motlesin seal istudes kupees,
ma sinuta end tunneks üha nukramini.
Kui toreldasaand koolilapsed seisid
päevalilled polend poldudel, silmad maas.

Valu olemusest,

Mis toesti loputult roomuta.
On neid, kes ei räägi. Báva
peab silmas ning nähtavalt tuigub
seesmises rütmis. Voi paremal juhul

touseb, lüüb pikali tooli ja saamatul
sammul lahkub, vaatamatagi tagasi,
vaid lämbudes, selg motete rutul,
ses raamis veel väreleb kauakski,

ei palu tuld, ei süüta end, ei taha
julge mote neil rööbastel tekkida
ta läheb üle silla ja vaatab maha

- mis pidin tegema? Kas silmil
pilkumatuil, justnagu seda tahaks,
ta tapma, nagu juhtub filmis?

Hääbuv puhang

Su asju ei ole ma näinud
Su särki voodi ees maas
Su mööblist ei ole ma näinud
Piirjooni pimedas
Ei tungis ei toes mu armas
Sinust minuni meie ei saa