Alguses oli
sina, oli seal, oli siis, oli sinine laotus, oli päikesepaiste, oli kevad, oli soe, oli aas, oli lill, oli puu, oli rohi, oli lind, oli jőud, oli vahvus, oli kindlus, oli kergus, oli usaldus, oli andumus, oli rikkus, oli rőőm, oli lust, oli naer, oli laul, oli jutt, oli palve, oli kiidulaul, oli austus, oli mőistmine, oli mahedus, oli puhtus, oli ilu, oli jaatus, oli usk, oli lootus, oli armastus, oli tulevik, seejärel sai sinast tema, sealist siin, siisist praegu, sinisest laotusest must suits, päikesepaistest sadu, kevadest talv, soojast külm, aasast soo, lillest roots, puust tuhk, rohust kulu, linnust saak, jőust nőrkus, vahvusest argus, kindlusest kindlusetus, kergusest kohmakus, usaldusest kahtlus, andumusest isekus, rikkusest vaesus, rőőmust nukrus, lustist tusk, naerust nutt, laulust kassikontsert, jutust kokutus, palvest teotus, kiidulaulust sajatus, austusest pőlastus, mőistmisest lahkheli, mahedusest kibedus, puhtusest saast, ilust kärnkonn, jaatusest eitus, usust skepsis, lootusest meeleheide, armastusest vihkamine, tulevikust minevik ja kőik algas otsast peale.
Ja siis ütlesid sa,
lőpp, ja kuigi ended olid kurjakuulutavad, siis vast ei olnud sobiv aeg vői ehk polnud paras hetk, sest mind tabas see ikkagi ootamatult ja ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, sa ütlesid seda väärikalt ja palusid, et ka mina nőustuksin sellega väärikalt, sest seda pole vőimalik muuta ning see poleks ka vaeva väärt, kuid mina ei suutnud nőustuda, ei väärikusega, ei selleta, nutsin ja ähvardasin kui laps, teisalt vahetasime me just siis esimest ja viimast korda rollid, seda ja teist tehes tahtsin ma ära hoida lőppu, kuigi polnud enam seda, mida ära hoida, sest lőpp ei lähenenud enam, ta oli juba saabunud ja oli kohal, nagu M., kelle juures peatusime, ja kelle skulptuurid muutusid niimoodi jäädavalt lőpu dekooriks, ja alles siis andsin ma alla lootusetule ettevőtmisele, kui ma sealgi juba tundsin lőppu enda ümber ja eneses, ja siis tahtsin ma täide viia ähvarduse, teha toda seda ja teist, kuid mitte sellepärast, et ma tahtnuks sind karistada millegi sellise eest, mida sa ei teinud, vaid et katsetaksin lőppu, umbes nagu üritaksin jőuda lőpu pőhjani ja avaksin su silmad selle ees, mida sa lőpu tulles kaotad, kuid see püüdlus sidus mu tähelepanu nii väga, et ma ei vőtnud teadmiseks, et seda, mida mina pean kaotuseks, pead sina juba vőiduks, ent kui ma teadvustasin, et nii ongi ja sa ei joobu sellest, vaid jääd kaineks ja proovid kaastundlikult kui just mitte summutada, sest summutada sa ei vőinud, siis vähemasti leevendada mu valu, siis tulin teadmisele, ja sellest hetkest lasin sul mind aidata, kuigi teadsin, et see abi polnud enam suunatud mulle, kellele sa oled ikka veel see, kes olid, vaid ühele vőőrale, kes pole sulle enam see, kes oli, kuid kellega pean varsti ühes nahas elama, et ka sina saaksid mulle samamoodi vőőraks ja ma mőtleksin sulle kui kellelegi, kes oli, kuid keda enam ei ole.
September 1972,
aastaaja kohta harjumatult soe, P., valguse linn, kuid minu jaoks pimeduse, sest siin neelas mind lőplikult öö, mil ma su kaotasin, elan äärelinnas, P. d’O. lähedal, metroojaamast paar minutit, ühes odavas hotellis, seitsmendal korrusel, kui elamiseks tohib nimetada seda, et terve päeva, nagu praegugi, laman riietega voodis, vahin lakke, kus pole midagi vaatamisväärset ja püüan mőelda millelegi muule, P.-le, näiteks, mis siin mu ümber, ja sellele, et olen P.-s, vőib-olla aitab, kuid ei, see pistab, lőikab, torkab, kriibib mind nagu vőőraste asjade vorm, värv, hais, asetus toas vői kui őhk, mis millestki sőltumata ikka veel minus vahetub, tőusen üles, justkui nülitud, ja otsustan, et lähen koridori, tänava peale ei julge ma praegu mőeldagi, kőnetan mőnd külalist vői koristajat, vestlen kellegagi, mingi ettekäändega, tere päevast, küsin, mis kell on vői kus asub see ja see tänav, ütlen midagi, ükskőik mida, ükstaspuha, lihtsalt ütlen, kuid siiski ei tee ma nii, sest tunnen, see oleks vale, ma ei räägiks sellest, millest peaksin, ja mis peamine, mitte sellega, kellega peaksin, kui rääkimisel on veel ülepea mőtet, ning veel on ka vőimalik, et ma mängiksin oma osa halvasti, annaksin end ära ning eksiksin, astun pigem vanni juurde, joon vett, lasen bideesse, vőtan öökapist passi ja lehitsen seda akna all, B.-s tahtsin ma veel sinu pärast dissideeruda, M.-is tahtsin ma su unustada, kuid siin ei taha ma enam midagi, ma ei tea, miks ma siia tulin, miks ma olen siin ja kauaks jään, heidan uuesti voodisse, avan püksiaugu, kujutan sind enda kőrvale, hakkan onaneerima, ja püüan püsida elus.
Tundub,
et kannatus teeb sulle head, ütlesid sa kord mu kannatuse alguses, mil arvasin, et näen kannatusel, mille pőhjustasid, veel lőppu, küüniliselt kőlas, kuid ma teadsin, et su eest ei kőnelenud mitte paha-, vaid heatahtlikkus, su heatahtlikkus aga tärkas kaastundest, millele sa antud tingimustes nii kohmakal moel olid hääle andnud, ja taipasin, ses tähelduses vőis olla miski tőde, sest kui ma peegli ette seistes uurisin oma nägu, olin varem tőesti avastanud näojoontes märgi sellest, mida sina olid nimetanud heaks, siis miski, vast vagude nurk, oli teine, vast vagude sügavus, kirgastusesarnase märgi, mida enne polnud olnud, kuid mis vastupidi toona oli, sellest hetkest muutus kőik, asjatult vahin ma ainiti peeglisse, asjatult otsin märki, kuid ma ei leia seda, oma näost leian üha säratuma silmapaari, üha tühjema pilgu, mille enesele heidan, ja ma näen sind aina kannatamatuma, isekama, halastamatuma, kurjemana, sest mina muutun aina kannatamatumaks, isekamaks, halastamatumaks ja kurjemaks, ja see ebaőiglus ajendas sind sellele, et sa ei räägiks enam midagi kannatusest ning teeksid, otsekui polekski seda ega mindki ei oleks, kuigi veel on ja veel olen, ja see on mulle aina painavam.
Küsid,
kas mul on hea sinuga vői sinuta, kőlab banaalselt, kuid pean vastama, ei kumbagi moodi, ja mitte seetőttu, et ma olen eluvőőras, kes ei tea, mis on talle hea vői halb, vaid seetőttu, et kui ma olen sinuta ja täidan su puudumist sellega, et mőtisklen su puudumisest, vőitlevad minus kaks tunnet, lootus ja meeleheide, kuid kuna kumbki pole nii tugev, et teine oleks teisest nőrgem, ja kumbki pole nii nőrk, et teine oleks teisest tugevam, siis ei vőida mitte kumbki ning jääb lootusetu vőitlus, mis on veel halvem kui lootusetus ise, sest näitelavaks olen mina ja see maksab minu naha, kui ma aga olen sinuga ja su olemasolu teeb üleliigseks selle, et mőtiskleksin su puudumisest, siis palun ma sind asjatult tugevdada vői nőrgendada minus lootust vői meeleheidet ja teha lőpp jőudude tasakaalule, ilma et sa teaksid, ühtmoodi tugevdad vői nőrgendad neid mőlemaid, ja sa jätad kőik nii, nagu on, et kestaks edasi see mőttetu lahing, just nagu siis, kui ma olen sinuta ja ei palu sind millekski.
Ja nii kulgeb see
juba kuid, mina olen siin, sina oled seal, mina teen seda, sina teed toda, mina näen nii, sina näed naa, mina ütlen seda, sina ütled toda, mina pean őigeks seda, sina pead őigeks toda, minul on vaja seda, sinu on vaja toda, minule on tähtis see, sinule on tähtis too, mina olen suutlik selleks, sina oled suutlik tolleks, mind häirib see, sind häirib too, mina tahan nii, sina tahad naa, mina arvan tőeks seda, sina arvad tőeks toda, ja ma vőiksin veelgi erinevusi ette lugeda, kuid ei tee seda, sest juba niigi paljust piisab selle tőestuseks, mida need ka ei tőesta, ja need on head vaid selleks, et varjata tősiasja, et me oleme őnnetud ja őnnetuolek mitte ei lahuta meid, vaid seob kőigest paremini, ja kui me tulevikul on pant, siis imekombel on just őnnetuolek see, mille me ükskord, kui meil on őnne, vőime välja lunastada, ja kui meil on tublisti őnne, vőime vahetada őnnelikkuseks, selleni on siiski veel palju aega, seni vőib veel paljugi juhtuda, vőime muutuda veelgi halvemaks, vääritumaks teineteise suhtes, kui praegu oleme, pidada teineteist veelgi väljakannatamatumaks, kui praegu teineteisele korrutame, olla veelgi rahulolematumad sellega, mis meil praegu on, pidada veelgi alamaks seda, mida praegugi alahindame, tunda end riisutumatena, kui praegu üksteise ninale määrime, mille jooksul aina ahtamail ringidel teineteisele läheneme ja aeglaselt, kuid kindlalt vananeme ja lőpuks, nii kui teineteisele, anname end üle surmale.
Kui ma mőtlen sellele,
kui ebapuhtalt ma elasin enne seda, kui mind jätsid, ja mul polnud kedagi toeks, ning nii oli veel tükk aega pärast sedagi, haarab mind őud, ja nii kuis kaugenen sellest ebapuhtusest, ei kahane minus őudus, vaid kasvab, sest ma muutun selle hindamisel aina erapooletumaks, ei mőtle vahetult me kahe suhtele, kuigi ka selle meenutamine on kohati painav, suurtele nurjatustele, need ei lasu mu hingel, vaid tollele igapäevasele, väiksele kallaletungile, mille ma korraldasin enese vastu sellega, et langesin ahastusse, sugugi mitte juhuslikult ei kasuta ma minevikku, kuigi mőnikord räägib veel näivus mu vastu, enam ei kanna ma isegi su vastu selle eest vimma, et tegid mulle nii tohutut valu, ja kui ma peaksin ka silmas vaid seda, et kaotasin selle, mis on sinust omatav, ja vőitsin vahetuseks selle, milleta omamisel pole mingit mőtet, vőiksin olla veel tänulikki sulle, kuid ma ei ole, sest ma tean, et see heategu, see nii oodatud uuestisünd pole sinu teene, ilma et küsimärgistaksin su väärtusi, sa olid siiski vaid ühe tahte teadvustamata vahend, tahte, mis mu kangekaelset vastuseisu murdes mind lőpuks enda poole painutas, ja kui sinagi jőuad nii kaugele, painutab kindlasti sindki enda poole, ja vastu iga su kahtlustust ning pahakspanu toob varsti sinugi, nii nagu minu, ainsasse ning tőesesse mőistmisse, milles ma vähemalt praegu, harjumatult, nii kohmakalt liigun, et pigem hirmutan sind sellest eemale, kui et teen selle sulle ihaldatavaks.
Elan teises ajas,
mitte enda, mitte sinu, vaid kellegi kolmanda, selle, kes ma oleksin vőinud olla, kui mu saatus oleks mulle armulikum, ja sa jääd mu kőrvale, ma olen rahulik, tasakaalukas, magan hästi, ärkan alati puhanuna, ninas su keha karge-magus lőhn, lamad looteasendis, seljaga tugevasti vastu mind, tőmban ettevaatlikult, et sind ei ärataks, su pea alt oma käe, rooman voodist välja, tekk libises su őlult maha, katan sind, on valge, lähen vaikuses vannituppa, kiikan lastetuppa, suurem laps on juba ärkvel, kuid veel lamaskleb, väiksem magab, surub väikese padja tugevasti enda vastu, seejärel viib tee töötuppa, avan akna, laotan mati pőrandale, teen joogat, lőpuks järgneb köök, valmistan hommikusöögi, katan laua, mispeale ärkad, kőik on laual, me ei kiirusta, sööme aegamisi, kombekalt, oleme rőőmsad ja lahked, naudime söögi ning koosolu maitset, kőigepealt lahkud sina, su töökoht on kaugel, seejärel lapsed, suurem kooli, väiksem lasteaeda, suurem saadab teda, vaid mina jään koju, mina hoian fronti, sest mind seob korteri juurde mu töö, koristan, viin prügi välja, töötan, keskpäeval toon lähedal asuvast sööklast ette makstud lőuna, teen sisseoste, pärastlőunal töötan veel vői logelen, suurem laps tuleb esimesena, paneb koti maha ja őpib, toob lasteaiast koju oma venna, sina saabud veidi hiljem, oled väsinud, viskad puhkama, mina mängin niikaua väiksema lapsega, kui oled jőudu kogunud, vőtad üle mu koha, küsin vanemalt őppetükke, heas őhkkonnas őhtustame, őhtusöögi valmistamine on sinu ala, kuid nädalalőpu lőuna valmistamisel vahetame tihti kohad, lapsed jutustavad, mis juhtus koolis, lasteaias, sina räägid, mis oli sees, mina näitan, mida tegin, räägime kőik läbi, nőudepesu järel teeb igaüks seda, mida tahab, peamine, et ei tekiks tungi vannitoa ukse ees, varakult heidame voodi, algul lapsed, varsti sina, lőpuks mina, sina tavaliselt juba magad, kui end su kőrvale surun, kuid uni ei tule mul silmi, sinu ühtlast hingamist kuulates vahin veel hea tükk aega avatud silmil pimedusse, olen ärevil, äsja lőppes üks päev, kuid juba ootan kannatamatult järgmist, üht juuksekarva pealt samasugust päeva, selle sügavamőttelise ja elus hoidva ühekülgsuse teenitud jätku.
Ma ei käi enam
seinte ääri mööda, ei karda, ei sehkenda, ei torma, kui tuled, on hea, kui ei tule, on ka hea, ma ei luura su järele, ei nuusi, ei päri, mu magu ei tőmbu krampi, ma ei kaota pead, ei tee skandaali, ei kiunu, ei tee enesele häda, mind ei hulluta enam mőte, et teed praegu kellegagi just sedasama ja niisamuti, nagu polekski sa enam sina, justkui oleksid sa keegi teine, keegi vőőras, justkui mingi professionaal, kes kleebib end tänaval külge vői ootab tülpinult salongis, justkui polekski mul enam sinuga pistmist, et nüüd juba ka mu ees, mu silme ees, ühises korteris, abieluvoodis, elektrivalguses, paljalt, neljakäpakil vői pargis, riides, eest avatud mantlis, pimeduses, puule nőjatudes, minust hoolimata, justkui polekski mind seal, justkui oleksin ma őhk ja ma midagi ei näeks, häbematult ja rafineeritult, ükskőik millal ja ükskőik kellega, sest pole valus, enam pole sel viisil valus, sest mul on juba ükspuha, juba talun ma seda, juba lahutasin ma sind endast, kiitsin heaks selle, mille kohta sa ei pärinud mu nőusolekut, lasin su teele, juba oled sa vaid vaba saakloom, ja nii minulegi, juba erutad sa minus vaid isast, juba ronib ainult see sinu peale, paiskab maha, ähib, liigutab, hingeldab, higistab sel puhul teisega ühes taktis, ta määrib, rüvetab, ujutab oma mahlaga üle kujutlusis.
Mu aeg kuivab kokku,
iga päeva, tunni, minutiga lühemaks, üksildus täielikumaks, vaim puhtamaks, koorem kergemaks, veel üks aasta, veel kümme, kakskümmend, majade, tehaste, silotornide kohal, teisele poole mäetippe, maist olemist meelitav avar sära, juba usun, et näen lőppu teel, millel siiani tulin, sinuta, veel on mu kalduvused korrapäratud, veel hoiab mind iha oma vőimu all, veel kuritarvitan ma oma keha, vahel veel kasutan oma mőtlemist tühisel eesmärgil, ärkan öösiti su jahtunud asemel ja ei tea, kus olen, otsin poega ja värisen, kui ta pole minuga, veel lasub minul kartuse ja ängistuse vaim, veel töötavad minus isekus, auahnus, vahel veel haarab mind enesehaletsus, veel on minus palju riknevat, lagunevat, veel hoiab minust kinni ja tőmbab tagasi see, mida ma ei vői maailmast kőrvale tőrjuda, aga enam pole nii nagu vanasti, enam ei eksita ma end, ei looda, tean, et enam ei saa midagi muuta, juba tuleb kőik alati olema nii, vőid teha, tunda, lausuda, mis tahad, minult veereb maha kőik keerukas, tähtis, isiklik, nüüd huvitavad mind veel vaid lihtsad, tähtsusetud ja arusaadavad asjad, kivide vormid, pilvede sőud, tuule kohin, vee voolamine, tule lőőmamine, taimede elu, loomade surm, sellised asjad ning sarnased.
Juba soovin ma vaid seda,
mis veel tuleb, aeglast murdumist, kohutavat lőppu, täielikku kaotust, isiklikku, mulle määratut, minu oma, mida ma püüdsin alati endast eemal hoida, ma sooviksin sellele silma vaadata, sellega ühes puuris elada kui metsloomaga, seda toita, taltsutada, hoida, sellest őppida, kuni pole veel saabunud aeg, mil ma ise ütlen ära kőigest, mille külge veel klammerdun, ja viskan selle tulle kui väärtusetu prahi, mil ma halvatu moel ei tee enam seda, mida veel teen, mil ma ütlen ära ka sinust, ja pole enam ei minevikku, olevikku, naudingut, piina, ja sindki ei ole, sest ma ei taha, et oleksid, on vaid tulevik, kaunis ja karm.
Suursuur aitäh Krisztale, Neemele, Edinale. Ja loomulikult Piiale.
